|
Süsihappegaas oli üks esimesi gaase, mida kirjeldati õhust erineva ainena. [[17. sajand]]il täheldas flaami keemik [[Jan Baptist van Helmont]], et [[puusüsi|puusöe]] põletamisel kinnises anumas on järelejääva tuha mass väiksem kui algse söe mass. Tema tõlgendus oli, et ülejäänud süsi muutus nähtamatuks aineks või gaasiks.
Süsinikdioksiidi omadusi uuris põhjalikumalt [[1750. aastad|1750. aastatel]] šoti füüsik [[Joseph Black]]. Ta leidis, et [[lubjakivi]] ([[kaltsiumkarbonaat|kaltsiumkarbonaadi]]) kuumutamisel jakuumutamu [[hapedestilleerimine|destilleerimisel]]tega, töötlemiselkuigi saabsee tootameetod süsihappegaasi.pole Taeriti leidis,tõhus. etTuntakse seemitut gaaskeemilist onreaktsiooni, õhustmille tihedamtulemusena ningon eivõimalik soodustasaada põlemist ega hingamistsüsinikdioksiidi. BlackSellised avastason ka,reaktsioonid etenamiku kuihapete lasta süsihappegaasi läbi lubjaja ([[kaltsiumhüdroksiidmetall]]i)ide [[vesilahuskarbonaat]]e,ide sadestubvahel. selleNäiteks tulemusenasoolhappe kaltsiumkarbonaat.ja Katseliseltkaltsiumkarbonaadi näitasvahel ta,toimub etjärgmine süsihappegaasreaktsioon: vallandubKarel hingamiselon ja [[mikroob]]sel [[kääritamine|kääritamisel]].munn
[[1772]]. aastal avaldas inglise keemik [[Joseph Priestly]] artikli „Vee rikastamine fikseeritud õhuga“ („''Impregnating water with Fixed Air''“), milles ta kirjeldas protsessi, kus tilgutati [[väävelhape]]t [[kriit|kriidile]], et saada süsihappegaasi, ja sunniti saadud gaas lahustuma kausitäies vees<ref name="Priestley" />. Nii leiutati [[karboniseeritud vesi]].
Esimest korda viisid süsinikdioksiidi vedelasse olekusse (kõrgendatud rõhul) [[1832]]. aastal [[Humphry Davy]] ja [[Michael Faraday]]<ref name="Davy" />.
Esimesena kirjeldas tahket süsihappegaasi [[Charles Thilorier]], kes [[1834]]. aastal avas rõhu all hoitud süsihappegaasi mahuti ja leidis, et kiire aurustumise tõttu toimunud jahutamisel oli tekkinud CO<sub>2</sub> lumi.<ref name="Cm9kX" />
== Eraldamine ja tootmine ==
Süsihappegaasi saab toota õhu [[destilleerimine|destilleerimisel]], kuigi see meetod pole eriti tõhus. Tuntakse mitut keemilist reaktsiooni, mille tulemusena on võimalik saada süsinikdioksiidi. Sellised on reaktsioonid enamiku hapete ja [[metall]]ide [[karbonaat]]ide vahel. Näiteks soolhappe ja kaltsiumkarbonaadi vahel toimub järgmine reaktsioon:
: 2 HCl+ CaCO<sub>3</sub> → CaCl<sub>2</sub> + H<sub>2</sub>CO<sub>3</sub>
| 