Šokan Uälihhanov: erinevus redaktsioonide vahel

Ta on etnoloogia ja folklooriteaduse ajalukku läinud, kui esimene, kes pani aluse kirgiiside eepose Manas kirjapanemisele (26.05.1856). '''Manas''' on [[Kirgiisid|kirgiiside]] [[eepos]], millest tuntakse tänaseks vähemalt 18 versiooni. Varaseim neist pandi paberile 1856. aastal. Kõige täielikumas versioonis on eeposes Manas umbes 250 000 värssi. Eepos jutustab võitmatu sangari Manasi tegudest. Kangelasel ei ole päris ajaloolist vastet, kuid eepose ajalooliseks põhjaks on eelkõige kirgiiside ja [[Kalmõkid|kalmõkkide]] vaen 15.–18. sajandil. Ta uuris Õsõk-Köli järve piirkonna kirgiiside elu (1856,1857). 1858-1859 viibis Uiguuride alal Kaschgaris, Semipalatinskist välja läinud kaubakaravani kaupmehena. Kuigi Kaschgaris oli olnud juba Marco Polo (1273), olid sel ajal suhted sedavõrd pingelised, et saksa uurija Adolf Schlagintweit (1829-1857), keda oli süüdistatud Kaschaganis spioneerimises oli aastal 1857 ilma kohtupidamiseta siin surmatud. Ta naaseb Kaschaganist Vernõisse (tänane Almatõ) 1859 ja kirjutab ülevaateid Kaschgaris nähtu kohta. Need aruanded leiavad kiirelt suure huvi Peterburis ja ka rahvusvaheliselt. 1860-1861 elab ja töötab ta Peterburis, sest ta tegutseb Venemaa Kindralstaabis ja siis on Välisministeeriumi teenistuses. Kaschagari aruande eest autasutatakse Aleksaander II ettepanekul teda suurepärase teenistuse eest Püha Vladimiri ordeniga ja ta saab staabi-ritmeistri(kapteni) auastme. Peterburis tegutseb ta lõpuks Kindralstaabis Kesk-Aasia ja Turkestani sõjaliste kaartide koostamise juures eksperdina, kirjutades samal ajal ülevaateid ja tehes ettekandeid Vene Geograafia Seltsis (näiteks isegi kohtureformi kohta Kasahstani aladel). Välisministeeriumi Kesk-Aasia departamendi teenistusse kutsutakse ta Eesti päritolu (Haapsalus sündinud) Venemaa välisministri ja impeeriumi viimase kantsleri vürst Alexander M.Gortschakovi (1798-1883) kutsel. 1861. aasta lõpus tuleb ta tagasi Zhetisu (seitsme jõe piirkonnas), kus ta 1862. aastal abiellus piirkonna sultani tütrega ja valiti tsingisiidina tänase kagu-Kasahstani ala ühe piirkonna kohalikuks vanem-sultaniks (nagu oli olnud Põhja-Kasahstani aladel tema isagi ja see oli amet, mis Venemaa seisuste tabeli järgi oli võrdsustatud vähemalt majori sõjaväelise auastmega juba vanem-sultani teenistusse astumisel, mis oleks tema sõjaväelisele kapteni auastmele olnud loogiliseks jätkuks tsiviilteenistuses), aga kuigi ta ülekaalukalt oli sultani valimised võitnud, ei leidnud ta mingil põhjusel aastal 1862 Vene võimude poolt ametisse nimetamisel toetust ja ei saanud vanem-sultanina kinnitust. 1864. aastal võttis ta osa polkovnik Mihhail G.Tsernjajevi (hilisema kindrali ja kindralkuberneri)(1828-1898) ekspeditsioonist kirgiisi hõimude alaldele Bishkeki piirkonda. Kirjanduses on väidetud, et just Bishkeki piirkonnas kogetud Vene vägede eriti suur vägivald sealsete rahulike elanike vastu (nii Bishkekis kui Aulie-Ata auulis) olevat olnud üheks põhjuseks, miks ta olevat läinud Vene sõjaväeteenistusest erru. Teistel andmetel olevat põhjuseks olnud ikkagi teda vaevanud tuberkuloos, mis alles kahekümne üheksa aastase noore eduka ohvitseri ja teadlase nüüd lõplikult haigevoodisse surus, kust ta paraku enam ei suutnud tervena tõusta. Tal olevat olnud enne Peterburist Kasahstani lahkumist veel isiklik kontakt (salapärane reis Pariisi) Prantsuse Geograafia Seltsiga, aga näiteks Londonis tunti tema töid juba tema eluajal väga hästi ja tõlgiti neist olulisemad ka inglise keelde. Kasahstanis kuulub talle, kui kasahhide rahvuslikule suurmehele, väga suur austus. Teda on nimetatud [[Kasahstan]]i modernse [[ajalookirjutus]]e ja [[etnograafia]] isaks. Kasahhi Teaduste Akadeemia on samuti tema järgi nime saanud. Tema olulisemad uurimused on tänaseks ilmunud: