|
[[Pilt:Carl Wilhelm Scheele from Familj-Journalen1874.png|thumb|Carl Wilhelm Scheele]]
[[Pilt:Scheeles apotek och bostad i Köping..jpg|thumb|Scheele apteek ja kodu Köpingis]]
Sandor on pede
'''Carl Wilhelm Scheele''' ([[9. detsember]] [[1742]] [[Stralsund]] – [[21. mai]] [[1786]] [[Köping]]) oli [[rootsi]] keemik ja [[apteek]]er, [[hapnik]]u avastaja.
Scheele sündis [[Saksamaa]]l [[Pommeri]]s, mis kuulus tollal Rootsile. 15-aastasena sai temast apteekriõpilane Rootsis. Ta töötas apteekri ja apteegijuhatajana [[1770]]. aastani [[Stockholm]]is, siis [[1775]]. aastani [[Uppsala]]s ja hiljem Köpingis, loobudes ülikooli õppejõu kohast, mida talle pakkus isegi [[Preisimaa kuningas]] [[Friedrich Suur]].
Scheele [[emakeel]] oli [[saksa keel]] ja ta eelistas rääkida just saksa keeles. Tollal rääkisidki rootsi farmatseudid üldiselt saksa keeles.
Scheele oli tuntud [[eksperiment]]aator. Ta avastas [[1772]] hapniku ("tuliõhu"), sai [[1773]] [[lämmastik]]ku ja tegi kindlaks, et [[õhk]] on kahe komponendi segu, kuid ei suutnud koostist määrata. Ta avastas või valmistas [[baarium]]i, [[kloor]]i ja [[mangaan]]i ([[1774]]), [[molübdeen]]i ([[1778]]) ja [[volfram]]it ([[1781]]), [[oksiid]]e (BaO, MoO<sub>3</sub>, WO<sub>3</sub>) ja [[hape|happeid]] ([[vesinikfluriid]]i HF, [[vesiniksulfiid]]i H<sub>2</sub>S, [[vesiniktsüaniidhape]]t HCN, [[arseenhape]]t H<sub>3</sub>AsO<sub>4</sub>, [[sidrunhape]]t ja [[glütseriin]]i). Samuti töötas ta välja [[pastöriseerimine|pastöriseerimisele]] lähedase menetluse. Kuna ta ei avaldanud kohe oma töid, läks avastajaau vahel teistele. Ta leiutas meetodi, kuidas [[fosfor]]it suurtes kogustes toota, ja see võimaldaski Rootsil saja aasta pärast saada maailma juhtivaks [[tuletikk]]ude tootjaks.
Kuigi Scheele looming oli oluline [[flogistoniteooria]] ümberlükkamisel, jäi ta ise siiski surmani flogistoniteooria pooldajaks.<ref>[[Rein Vihalemm]]. "Ühe teaduse kujunemislugu". [[Tallinn]], "[[Valgus (kirjastus)|Valgus]]" [[1981]], lk. 76-77</ref>
Koos teiste teadlastega töötas ta välja [[fosfor]]i saamise meetodi [[luu]]dest ja avastas [[puusüsi|söe]] võime siduda [[gaas]]e. Ta viitas esimesena võimalusele, et [[raud|raual]], [[vask|vasel]] ja [[elavhõbe]]dal on eri ühendeis erinev [[oksüdatsiooniaste]].
| 