Redaktsioon: 2. juuni 2016, kell 22:34 redigeeri 90.190.69.56 (arutelu) Resümee puudub Märgis: Visuaalmuudatus ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 1. oktoober 2018, kell 02:59 redigeeri eemalda Kruusamägi (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 74 951 muudatust PResümee puudub Uuem muudatus →
1. rida: {{Toimeta\|lisaja=Kruusamägi\|aasta=2018\|kuu=september}} [[Pilt:Alfred Wilhelm Volkmann.jpg\|thumb\|Alfred Wilhelm Volkmann]] '''Alfred Wilhelm Volkmann''' ([[1. juuli]] [[1801]]<ref>http://www.catalogus-professorum-halensis.de/volkmannalfredwilhelm.html</ref> [[Zschortau]] – [[21. aprill]] [[1877]] [[Halle]]) oli [[Arstiteadus\|arstiteadlane]] ja [[Tartu Ülikool]]i [[rektor]] (30.12.1841–21.11.1842). == Perekond == Volkmann on pärit Hamburgi jõukast patriootlikust perekonnast. Tema isa oli Leipzigi senaator Johann Wilhelm Volkmann (~~1771-1856~~1771–1856) ja tema ema oli Friederike Tugendreich Volkmann. Kirjanik [[:de:Johann_Jacob_Volkmann\|Johann Jacob Volkmann]] oli tema vanaisa. Volkmann abiellus 20. septembril 1828 raamatu- ja muusikapoe Breitkopf & Härtel omaniku tütre Adelheid Härteliga. Abielust on neil 12 last. Seal hulgas kirurg-professor ja kirjanik [[:en:Richard_von_Volkmann\|Richard von Volkmann]] ja raamatu- ja muusikapoe omanik Wilhelm Volkmann (kunstiajaloolase [[:de:Ludwig_Volkmann\|Ludwig Volkmann]]~~<nowiki/>~~i isa).<sup>[5]</sup> [[Gustav Fechner\|Gustav Theodor Fechner]] oli abielus Volkmanni õega. Tema lähedasemate sõprade hulka kuulusid kunstnikud Wilhelm von Kügelgen, Friedrich Preller, Ludwig Richter ja muusikud Robert Franz, Clara ja [[Robert Schumann]]. == Haridus ja elukutse == 1821. aastal alustas Volkmann meditsiiniõpinguid Leipzigi Ülikoolis [[Ernst Heinrich Weber]]<nowiki/>i käe all. 1826. aastal kaitses ta oma doktorikraadi tööga ''"Observatio biologica de magnetismo animali"''. Järeldoktorantuur viis teda edasi Londonisse ja Pariisi, sest seal oli rohkem meditsiinilist praktikat.<sup>[5]</sup> Volkmanni muutsid tuntuks kaks biokeemia valdkonnas kirjutatud artiklit ("''New contributions to the physiology of vision''", 1836. ''"The doctrine of the bodily life of man"'', 1837). Volkmann töötas Leipzigi Ülikoolis eradotsendina aastatel ~~1828-1834~~1828–1834. 1828. aastal pidas ta ka oma esimese loengu. 1834. aastal sai temast ka loomaanatoomia (zootoomia) professor ja töötas edasi Leipzigis professorina kuni aastani 1837. 1837. aastal oli Volkmann ~~Dorpati (~~[[Tartu Ülikool\|Dorpati (Tartu) Ülikooli]]~~<nowiki/>~~s füsioloogia, patoloogia ja semiootika professor<ref>Toomsalu, Maie (koost.) 2002. ''Tartu Ülikooli Vana Anatoomikumi professorid''. Tartu: [[Tartu Ülikooli Kirjastus]], lk. 85–87</ref>. Tartus keskendus ta närvisüsteemi ja vereringe uurimisele. ~~1841-1842~~1841–1842 oli Volkmann Tartu Ülikooli rektor. 1843. aastal lahkus Volkmann Tartust [[Halle ülikool\|Halle Ülikool]]~~<nowiki/>~~i, kus ta sai 1844. aastal patoloogia ja füsioloogia professoriks. 1854. aastast õpetas ta seal ka anatoomiat. Teadustöö tõttu sattus ta veel Prantsusmaale ja Itaaliasse. Aastatel 1847, 1850 ja 1862 valiti Volkmann Halle ülikooli rektoriks. 1874. aastal sai temast [[:en:Academy_of_Sciences_Leopoldina\|Saksa Teadusteakadeemia Leopoldina]] liige. 1876. aastal lõpetas ta oma karjääri. == Teadustöö == Volkmann tegeles nägemisfüsioloogia uuringutega. [[Richard Wagner\|Wagner]]<nowiki/>i toimetatud ''"Handwörterbuch der Physiologie"'' (1846) raamatusse kirjutas Volkmann nägemist puudutava peatüki, milles kirjeldab, miks ei ole nägemise seisukohalt oluline, et võrkkesta kujutis on ümberpööratud. Sellega andis Volkmann suure panuse [[eksperimentaalpsühholoogia]] arengusse. 1836. aastal avaldas ta raamatu "''Neue Beiträge zur Physiologie des Gesichtssinnes"'', kus väidab, et püstise (õigetpidise) nägemise kõige loomulikum seletus seisneb selles, et see ei vaja mingit seletust. Volkmann jagas koos Parroti, Fechneri, Helmholtzi ja [[Wilhelm Wundt\|Wundt]]~~<nowiki/>~~iga veendumust, et vaimuelu nähtusi on võimalik uurida samal viisil, nagu füüsilise maailma nähtusi, kas siis mehaaniliste või matemaatiliste seaduste terminites. 1837. aastal Tartusse saabudes oli Volkmannil kaasa võetud oma isiklik mikroskoop. [[Tartu]]~~<nowiki/>~~s tegi ta oma kõige olulisema teadusliku avastuse. Nimelt leidis ta, et uitnärvi ärritamine aeglustab südame tööd. Selle refleksi avastamine ei olnud mitte üksnes oluline vereringe regulatsiooni mõistmisel, vaid eelkõige sellepärast, et Volkmann avastas sellega uue närvisüsteemi tööpõhimõtte, mida sel ajal ei teatud. Volkmanni katsest selgub, et närviteed ei kanna edasi mitte üksnes erutust, vaid võivad ka pidurdada füsioloogilisi protsesse. Seega on Volkmann närvisüsteemi pidurduse avastaja, kuigi on teisi, kes sellele avastusele väidetavalt pretendeerivad. Kardiovaskulaar-uuringutes oli Volkmann tugevalt mõjutatud oma juhendajast, [[Ernst Heinrich Weber\|Ernst Heinrich Weberi]]<nowiki/>st. Tema lähenemine füsioloogiale oli füüsilisest vaatenurgast. Volkmanni abistas ka [[:en:Carl_Ludwig\|Carl Ludwig]], kes 1846. aastal leiutas kümograafia. See oli esimene monintooringu ja füsioloogiliste protsesside dokumenteerimise vahend. Koos viisid nad läbi mitmeid eksperimente, millest osad avalikustasid ka 1850. aastal raamatus ''"Die Hämodynamik nach Versuchen"''. Suur osa raamatust on pühendatud vererõhu ja vere liikumiskiirusele. Volkmann leiutas aparaadi nimega "haemadrometer", millega oli võimalik mõõta vere liikumist veresoontes. Selle aparaadiga arvutas Volkmann välja vere liikumiskiirust veresoontes, rabanduse tugevust ja südametöö tegevust. Haemadromomeeter oli ka prototüübiks Carl Ludwigi tulevasele aparaadile "Stromuhrile". <sup>[http://onlinelibrary.wiley.com/doi/10.1002/clc.4960281113/pdf <nowiki>[4]</nowiki>]</sup> 25. rida ⟶ 26. rida: Volkmann aitas Fechneril teha ka oma katseid, mis olid aluseks [[Gustav Fechner\|Fechner]]<nowiki/>i ''"Elemente der Psychophysik"'' (1860) kirjutamisele (paljud loevad seda teadusliku psühholoogia sünnihetkeks). Samuti kasutas Fechner oma raamatu kirjutamisel mitmeid Volkmanni tulemusi. Volkmann näitas, et Weberi seadus kehtib lisaks puudutusele ka nägemises (lõigu pikkuste eristamises).<ref>Allik, J. (2013) Psühholoogia ajalugu. Konspekt lk. 89, ~~208-9~~208–9</ref> Osa Ernst Heinrich Weberi seadust (ärrituse vaevumärgatav juurdekasv on proportsionaalne ärrituse tugevusega) puudutavaid uurimusi avaldas Volkmann (1864) ka iseseisvalt. Volkmanni võib pidada üheks Saksamaa füsioloogia pioneeriks. Lisaks temale, kuuluvad Saksa pioneeride sellised nimed: [[Johannes Peter Müller\|Johannes Müller]] (~~1800-1858~~1800–1858), [[Ernst Heinrich Weber]] (~~1795-1887~~1795–1887), Carl Ludwig (~~1815-1895~~1815–1895), [[:en:Emil_du_Bois-Reymond\|Emil du Bois-Reymond]] (~~1819-1896~~1819–1896), [[:en:Ernst_Wilhelm_von_Brücke\|Ernst Brücke]] (~~1819-1892~~1819–1892) ja [[Hermann von Helmholtz]] (~~1821-1894~~1821–1894). == Olulisemad tulemused teaduses == * Nägemise seisukohalt pole oluline, et võrkkesta kujutis on ümberpööratud -– nägemine ei vaja mingit seletust. * Uitnärvi ärritamine aeglustab südame tööd -– avastas uue närvisüsteemi tööpõhimõtte. * Närvisüsteemi pidurduse avastaja. * Weberi seadus kehtib lisaks puudutusele ka nägemises. 42. rida ⟶ 43. rida: ==Viited== {{Viited}}4. ↑ [http://onlinelibrary.wiley.com/doi/10.1002/clc.4960281113/pdf Zimmer, H.- G. (2005). Profiles in Cardiology. Clinical Cardiology, Vol 28 (11), ~~546-547~~546–547]. 5. ↑ [[:de:Alfred_Wilhelm_Volkmann\|Alfred Wilhelm Volkmann, Wikipedia (saksa keeles)]]

Alfred Wilhelm Volkmann: erinevus redaktsioonide vahel