Maria Callas: erinevus redaktsioonide vahel

[[1945]]. aastal pöördus perekond tagasi New Yorki. [[Metropolitan Opera|''Metropolitan Opera'']] andis talle võimaluse esineda nende trupi külalisetendustel [[Philadelphia]]s ning esitada inglise keeles ''Madama Butterfly'' ja ''Fidelio'' rolle. Lauldes 1946. aastal Chicago ''Lyric Opera''s Puccini Turandoti partiid samanimelisest ooperist, jättis ta hea mulje nimekale dirigendile [[Tullio Serafin]]ile, kes otsis sobivat sopranit partneriks nimekale tenorile [[Giovanni Zenatello]]le 1947. aastal [[Itaalia]]s [[Arena di Verona|''Arena di Verona'']]l ette kantavasse Ponchielli ooperisse ''La Gioconda''. See esinemine oli äärmiselt edukas ja pani aluse tema rahvusvahelisele karjäärile. Esinemine Itaalias laienes kiiresti üha uute nõudlike rollide esitamisega, nagu Verdi Aida, Puccini Turandot ning Wagneri Isolde ("''Tristan und Isolde"''), Kundry ("''Parsifal"'') ja Brünnhilde ''(Die Walküre, Siegfried'' ja ''Götterdämmerung'') rolle. Ei öelnud ära ka koloratuursoprani osadest, nagu Elvira ("''L’italiana in Algeri")'', Amina ("''La sonnambula"''), Leonora (''Il trovatore''), Elvira ''(I puritani'') jt. Eriti triumfeerivalt esines ta ''bel canto'' rollides, nagu Gilda (''Rigoletto''), Violetta (''La traviata''), Norma (Bellini), Paolina (''Poliuto''), Anna Bolena (Donizetti), leedi Macbeth (Verdi), Leonora (''Il trovatore''), Tosca ja Lucia di Lammermoor.

Callase karjääri suur pöördepunkt laiema tuntuse ja populaarsuse suunas toimus [[1949]]. aastal [[Veneetsia]]s. Ta pidi esinema [[Teatro La Fenice]]s Wagneri Brünnhilde ("''Die Walküre"'') rollis, millise osa õppimisega aktiivselt tegeles. Kuid samas teatris Elvira ("I puritani") rolli esitama pidanud Margherita Carosio haigestus. Dirigent [[Tullio Serafin]] ei leidnud kiiresti kusagilt sobivat asendajat. Ta pakkuski rolli Callasele. Selle õppimiseks jäi aega kuus päeva. Maria tuli raske ülesandega väljapaistvalt toime ja sai kriitikute poolt ülistatud.

Ta oli tol ajal tugevalt tüsedavõitu, kaaludes  oma 173 sentimeetrise pikkuse juures üle 91 kilo. Kuid tajus 1953. aastal Cherubini ooperis "''Medea"'' nimirolli esitades, et tuleb kiiresti kaalus alla võtta, et elegantsemat väljanägemist saavutada ja ka oma pearollis Norma, mida esitas üldse 90 etendusel ning lemmikrolli, tiisikusse surevat Violettat ("''La traviata"'') veenvamalt esitada. Ta suutis pea päevapealt ka selles asjas käivitada oma tugeva tahtejõu ning saavutas kiirest hilisema elegantse väljanägemise.