Jaan Kaplinski: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Miacek (arutelu | kaastöö)
→‎Välislingid: hm, seda pole vist lingitud? see on päris huvitav blogi, link võiks olla.
24. rida:
Kaplinski esimene luulekogu „Jäljed allikal” ilmus [[1965]] noorte autorite [[kassetipõlvkond|kassetis]]. Selles raamatus võib juba ära tunda autori ainuomase hoiaku, kuigi vormiliselt sarnaneb ta tolleaegse luule peavooluga.
 
Aastal [[1967]] avaldatud luulekogu „[[Tolmust ja värvidest]]” on seevastu Kaplinski mõjukas ja läbimurdeline teos, mis sisaldab tuntud luuletusi („[[Vercingetorix]] ütles”, „Me peame ju väga tasa käima”, „Üks kuningas oli kord maata”). Silma paistab loodusetaju, mis näib püüdlevat subjekti-objekti piiri kustutamise poole. Suhe ajalooga on pigem tõrjuv, loomupäraselt patsifistlik. Stiil on elliptiline ja metafoorirohke. Vaheldumisi on paigutatud võimsalt voolav vabavärss ja lõppriimilised tekstid, kus väljendus on järsk ja taotleb lühikesi kirkaid vormeleidlühivalemeid. Kaplinski ise on selle raamatu kohta öelnud: „Terve luuletuskogu on tegelikult heitlemine piirides, ruutudes, kütketes, enda sõnumine neist lahti, püüd piire liigutada, keset ümber paigutada või temast hoopis loobuda. Kui see viivuks õnnestub, on mina „minata”, osaledes kõigis kujudes, värvides ja kõlades, elu küllalisuses, mille vahetu tunnetamine kõigutab selle olematu minu laululaevas pilvede alla.”<ref name="3JA5W" />
 
Põhijoontes samalaadset luulet sisaldab [[1976]]. aastal ilmunud „Ma vaatasin päikese aknasse”, kus on palju varem kirjutatud tekste (kõige varasemad juba aastast [[1958]]).
 
Seitsmekümnendate aastate algul muutub Kaplinski väljenduslaad napiks. Seda ennustab juba „[[Valge joon Võrumaa kohale]]” (1972), mille tekstid on kirjutatud 1967–68. Eriti sõnasäästlik on 1970–72 valminud „Seesama meri meis kõigis” (avaldatud kogus „[[Uute kivide kasvamine]]”, 1977), kus Kaplinski näib olevat värsi mõistestmõistet loobunud jahüljates koostab teksti peamiselt ühesõnalistest ridadest, nii et luuletust valitseb graafiline vertikaal. Sõnastus on väga metafoorne, peaaegu mõistukõneline. Enam-vähem sarnases stiilis on ka 1973–75 kirjutatud poeem „Hinge tagasitulek” (avaldatud alles 1990), kus autor eneserefleksiivselt kirjutab: „kui lihtne on otsida leida metafoor või / kuidas seda eesti keeles peaks nimetama / ja lasta tal minna oma elu elama”. Oma poeemi on Kaplinski hiljem iseloomustanud nõnda: „See on šamaani loveretk, kes peab tagasi tooma kadunud hinge. Hinge on meilt röövinud tsivilisatsioon, millesse oleme sattunud ja mida liigse õhinaga teenime, uskudes, et ta on meile annud vabaduse... Hinge tagasitulek tähendaks ka eestlaste taas-saamist päris-eestlasteks”.<ref name="qCi7c" />
 
Minimalistlikku laadi jätkab veel 1982 ilmunud „Raske on kergeks saada”, aga metafoorsus on siin taandunud.