Jaan Kaplinski: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
→Välislingid: hm, seda pole vist lingitud? see on päris huvitav blogi, link võiks olla. |
|||
24. rida:
Kaplinski esimene luulekogu „Jäljed allikal” ilmus [[1965]] noorte autorite [[kassetipõlvkond|kassetis]]. Selles raamatus võib juba ära tunda autori ainuomase hoiaku, kuigi vormiliselt sarnaneb ta tolleaegse luule peavooluga.
Aastal [[1967]] avaldatud luulekogu „[[Tolmust ja värvidest]]” on seevastu Kaplinski mõjukas ja läbimurdeline teos, mis sisaldab tuntud luuletusi („[[Vercingetorix]] ütles”, „Me peame ju väga tasa käima”, „Üks kuningas oli kord maata”). Silma paistab loodusetaju, mis näib püüdlevat subjekti-objekti piiri kustutamise poole. Suhe ajalooga on pigem tõrjuv, loomupäraselt patsifistlik. Stiil on elliptiline ja metafoorirohke. Vaheldumisi on paigutatud võimsalt voolav vabavärss ja lõppriimilised tekstid, kus väljendus on järsk ja taotleb
Põhijoontes samalaadset luulet sisaldab [[1976]]. aastal ilmunud „Ma vaatasin päikese aknasse”, kus on palju varem kirjutatud tekste (kõige varasemad juba aastast [[1958]]).
Seitsmekümnendate aastate algul muutub Kaplinski väljenduslaad napiks. Seda ennustab juba „[[Valge joon Võrumaa kohale]]” (1972), mille tekstid on kirjutatud 1967–68. Eriti sõnasäästlik on 1970–72 valminud „Seesama meri meis kõigis” (avaldatud kogus „[[Uute kivide kasvamine]]”, 1977), kus Kaplinski
Minimalistlikku laadi jätkab veel 1982 ilmunud „Raske on kergeks saada”, aga metafoorsus on siin taandunud.
|