Vabadussõjalased: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
25. rida:
Jaanuaris 1934 toimunud kohalike omavalitsuste volikogude valimistel sai vapside valimisorganisatsioon "Vabadussõjalaste Rahvaliikumine" kokku 10,7% häältest, sh linnades 41,2% ja saadikukohtade enamuse Tallinnas, Narvas ja Tartus, korrates nii [[Töörahva Ühine Väerind|Töörahva Ühise Väerinna]] võitu 1923. aasta kohalike omavalitsuste valimistel.
 
1934. aasta aprilliks määratud [[Riigivanem]]a valimistele seati kandidaadina üles Andres Larka. Kampaania oluliseks osaks oli võistleva kandidaadi kindral [[Johan Laidoner]]i, eriti tema majandustegevuse kriitika. Seati eesmärgiks saada Andres Larkale Riigivanema kandidaadiks ülesseadmise puhul võimalikult palju hääli, mis oleks näidanud ülisuurt toetust vapsidele rahva seas. Larka saigi kaks korda rohkem toetusallkirju, kui teised presidendikandidaadid Päts, Laidoner ja Rei kokku (mis ei tähenda iseenesest, et ta oleks Riigivanemaks valitud). Samal ajal levisid kuuldused ja ähvardused, et vapsid ähvardavad Larka kaotuse korral riigipöördega ja teevad ettevalmistusi riigivõimu ülevõtmiseks vajaduse korral jõuga<ref>Artur Mägi. Kuidas valitseti Eestis. Tõrvik, Stockholm, 1951, lk. 88–89</ref>. Pinevas sisepoliitilise võitluse olukorras suleti Eesti Vabadussõjalaste Liit [[Johan Laidoner]]i otsusega [[12. märts]]il 1934 kaitseseisukorra kestuse ajaks ja arreteeriti sadu selle aktiviste. Liidu formaalne esimees ja riigivanema kandidaat Andres Larka jäeti arreteerimata, kuna ta oli seaduslik Riigivanema kadidaatkandidaat ja liidus tegelikku tähtsust ei omanud.
 
Kohtu- ja siseminister [[Johan Müller]]i otsusega nr. 2387 – 22. märtsist 1934 suleti Eesti Vabadussõjalaste Liit ühes osakondadega ja ühing “[[Vabadussõjalaste Rahvaliikumine]]” (RT 1934, 26, 101).
36. rida:
Väidetavalt plaanisid nad jätkuvalt riigipööret, kuid praegu on kõik ajaloolased seisukohal, et see oli tollaste võimude osav provokatsioon <ref>http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/eestiuudised/vapside-lahendamata-saladused.d?id=27674905</ref>; vandenõulased arreteeriti 7. detsembril 1935 ja 1936 mõisteti vapside juhtidele juba pikemad vanglakaristused. Sirgul õnnestus 1934 vanglast põgeneda; ta suri [[1937]] [[Luksemburg]]is (seda on tänapäeval peetud poliitmõrvaks, kuigi Luksemburgi võimude korraldatud juurdlus tuvastas enesetapu).
 
[[21. aprill]]il [[1938]] tuli kokku uue põhiseaduse alusel valitud [[I Riigivolikogu]] ja kujundatud [[I Riiginõukogu]], mis võtsid Vabariigi Presidendi ettepanekul esimese seadusena vastu [[Amnestiaseadus (1938)|Amnestiaseaduse]]. Seaduses on öeldud: ''Selle tähtsa hetke puhul tuleb lugeda unustatuiks senised riigikorra vastu sihitud eksimused ning võimaldada ka neil kodanikel, kes senini ühel või teisel põhjusel riigi suhtes eksiteele on sattunud, osa võtta riigi ja ühiskondliku elu ülesehitavast tööst.'' Vabariigi President kuulutas Amnestiaseaduse välja 6. mail 1938. Selle seaduse alusel vabanesid kõik Eesti poliitvangid 7. mail 1938. Osa vapside juhte, sealhulgas Andres Larka, olid vanglast vabanenud juba eelmisel aastal.
 
== Võrdlus fašismiga ==