Mõistekesksus: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Vaher (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
Resümee puudub
Märgised: Mobiilimuudatus Mobiiliveebi kaudu
 
3. rida:
[[Jacques Derrida]] nimetas kogu õhtumaa filosoofiat mõistekeskseks (vähemalt alates [[Platon|Platonist]] ja tipnedes [[Georg Wilhelm Friedrich Hegel|Hegeliga]]). Mõistekeskne on püüd rajada kogu teadmiste aluspõhi enese pinnalt mõistetavas ja ennast tõestavas loogikas, mõistuses või tões. Ka tavakeel pole neutraalne, vaid sisaldab valmiseeldusi, mis liituvad ühtseks [[Metafüüsika|metafüüsikat]] toetavaks süsteemiks. Mõistekeskne on näiteks kogu [[teoloogia]]. [[Dekonstruktsioon]] oli Jaques Derridal (teoses "Grammatoloogia"; 1967) mõistekesksuse ja [[Tõeväidete süsteem|tõeväidete süsteemide]] peamine lahtivõtmise vahend. Mõistekesksus ja metafüüsika dekonstrueeritakse, et edasi minna matemaatilise märkimisviisiga.<ref name=":0" />
 
Üldistatult oli mõistekesksus õhtumaise filosoofia ja [[Tõeväidete süsteem|tõeväidete süsteemide]] keskpunkt, mis tugines [[Keel|keele]] võimule. Mõistekesksus on arusaam olemisest kui täielikust ja ühtsest kohalolust, mis leiab väljenduse kuuletumises, nt jumalale, asjadele jne. KindlaKindlate aluste kesksust mõtlemises ja/või tekstis väljendavad: ''onto-teleo-logo-fono-fallotsentrism'' ehk olemis-eesmärgi-sõna-hääliku- ja mehekesksus. Mõistekesksuse probleem on selles, et teksti taust ehk mõjuväli on nii mõjukas, et määrab ka tähenduse.
 
== Vaata ka ==