Kui [[iisraellased|iisraellaste]] ühtne [[riik]] lagunes ja maa langes võõrvalitsejate võimu alla, kerkisid rahva seast esile mitmed usukuulutajad ehk [[prohvet]]id. Nad püüdsid ausalt ja otsekoheselt õpetada rahvale seda, mida heaks ja õigeks pidasid. Seejuures ei hoolinud nad rikkusest ega kartnud valitsejaid. Prohvetite meelest olid kõik hädad, mis iisraeli rahvast tabasid, karistus selle eest, et nad rikkusid kokkulepet Jumalaga ja austasid ka teisi jumalaid peale Jahve. Selle mõistsid prohvetid karmilt hukka. Neile ei meeldinud seegi, et rikka olid aja jooksul üha enam hakanud vaeseid rõhuma. Käsuõpetuses aga seisis, et kaasinimese suhtes tuleb olla õiglane ja abivalmis. Nad kinnitasid, et kõige tähtsam pole mitte väliste kommete täpne järgmine, vaid see, et inimesed oleksid ka tegelikult õiglased ja jumalakartlikud.
Prohvetid kuulutasid, et kunagi sünnib [[Taavet]]i soost valitseja ehk messias, kes lõpetab hädad ja taastab iisraellaste muiste riigi hiilguse. Messias tähendab heebrea keeles "salvitud". Salvimine ehk õli pähe valamine tähistas [[kuningas|kuningaks]] kuulutamist.
Juudi rahvas võttis prohvetite õpetusi kuulda. Võõraste jumalate austamine muutus järjest harvemaks. Ja kui juudid Babüloni vangipõlvest tagasi pöördusid, siis nad Jahve kõrval muid jumalaid enam ei tunnistanud. Ka [[usk]] messia tulekusse ja saabuvasse õnneaega oli rahva seas levinud.
