Enrico Caruso: erinevus redaktsioonide vahel

[[Fail:Enrico Caruso tenor.jpg|pisi|Enrico Caruso]]

 

Pärit vaeste vanemate perekonnast. Isa Marcello oli mehhaanik ja valukoja tööline. Isal ja tema abikaasa Annal oli 21 last (20 poissi ja üks tüdruk), kelledest 18 suri lapsena. Laulis 15-aastasena õhtuti kirikutes ja töötas päeval isa kõrval mehhaanikuna. Õppis laulmist Napolis Guglielmo Vergine juures. Debüteeris ooperilaval 1894. aastal Napoli ''Teatro Nuovo''s amatöörhelilooja Mario Morelli ooperis ''L’amico Francesco'' („Sõber Francesco”). Laulis seejärel olulisi tenorirolle Napolis, Casertas, Salernos ja Kairos äratamat kuni 1897. aastani ooperiringkondades mingit tähelepanu. Läbimurre tuli olles [[Umberto Giordano]] vähese tähelepanuga jäänud ooperi Il voto peaosa esmaesitaja ning Palermos suure eduga [[Amilcare Ponchielli]] ''La Gioconda''s Enzo rollis. 1898–99. aastatel lauldes peamisel Itaalia teatrites käis endale rahvusvahelist nime tegemas ka Sankt Peterburgi ''Mariinsk''i teatris, Moskvas ''[[Moskva Suur Teater|Bolšoi]]'' teatris Buenos Airese ''Teatro Colon''is, Varssavis ja Monte Carlos.

 

[[Arturo Toscanini]] kutsus Caruso osalema [[Giuseppe Verdi]] mälestuskontserdil Milano ''La Scala''s veebruaris 1901. See esinemine avas talle tee maineka ''[[La Scala]]'' lavale kus debüteeris samal aastal [[Puccini]] ooperis ''La bohème'' Rodolfo rollis. Sellele järgnes samas triumfaalne esinemine Nemorino rollis [[Donizetti]] ooperis ''L’elisir d’amore'' („Armujook”). Laulis järgnevalt Buenos Aireses, Napoli ''Teatro San Carlo''s (1901) ja Londoni ''[[Covent Garden]]''is (1902, 1904–07, 1913–14). 1903. aastal saabus lõpuks kutse debüteerida New Yorgi ''Metropolitan Opera''s. Mantova hertsog partii esitamine 23. novembril Verdi ooperis ''Rigoletto'' oli triumfaalne. Mõni kuu hiljem algas tema elu lõpuni kestnud koostöö heliplaadifirma ''Victor Talking Machine Company'' (''His Masters Voice'', logoks valge koer grammofoni ees). Esimene heliplaat valmis 1. veebruaril 1904. Kokku salvestas ta selles kompaniis ligi 230 heliplaati. Sai tiitliks „esimene grammofonitenor”. Tema heliplaadistustest on kõige väärtuslikumaks hinnatud Nemorino aariat “Una furtiva lagrima” (''L’elisir d´amore'', 1904). Oli ''Metropolitan Opera'' solist kuni 1920. aastani, esinedes 863 etenduses. President [[Theodore Roosevelt]] pidas temast väga lugu kinkides talle oma autogrammiga foto.

[[Fail:Enrico Caruso.jpeg|pisi|Caruso karjääri tipul]]

 

[[Fail:Enrico Caruso As Canio.jpg|pisi|Caruso Canio rollis]]

 

Oli Federico (Cilea, ''L’arlesiana'', 1897), Loris Ipanoffi (Giordano, ''Fedora'', 1898), Florindo (Mascagni, ''Le maschere'', 1901), Federico (Franchetti, ''Germania'', 1902) ja Dick Johnsoni (Puccini, ''[[La fanciulla del West]]'', 1910) rollide looja. Caruso repertuaar oli väga mahukas. Ta esines ligi 60 ooperis, mis sisaldasid nii lüürilise kui ka dramaatilise tenori osi. Oli eriti väljapaistev Verdi rollide tõlgendaja. Trumprollideks olid Nemorino (''L’elisir d’amore''), Mantova hertsog (''Rigoletto''), Canio (''I pagliacci''), Alfredo (''La traviata''), Rodolfo (''La bohème'') ja Cavaradossi (''Tosca''). Esitas ka prantsuse ja itaalia heliloojate lüürilisi osi ooperitest ''Faust, Les pêcheurs de perles, Manon, Manon Lescaut'' ning paistis silma Don José rolli esitajana ''[[Carmen]]''is.

 

Oli tuntud ja armastatud oma väga ilusa hääle poolest. Ületas kõiki oma kaasaegseid tenoreid väljapaistvalt meisterliku hingamisega. Paistis silma väga hea diktsioon ja lavalise esinemine poolest. Oli eriti silmapaistev rolliesitaja traagilistes rollides. Teenistus Ameerikas oli sedavõrd hea, et ta suutis juba 1904. aastal osta [[Firenze]] lähedal Villa Bellosguardo. Caruso honorarid olid teiste tippsolistidega võrreldes tunduvalt suuremad. Londonis sai ta etenduse pealt 500 naela, mis oli väga suur raha. Tema summaarseid tulusid ooperilavadel esinemiste eest on hinnatud miljonile dollarile.

 

Caruso abiellus Ameerikas 20. augustil 1918. aastal 25-aastase varaka patendivoliniku tütrest suurilmadaami Dorothy Park Benjamin (1893–1955), kellega tal sündis tütar Gloria Caruso (1919–1999). Dorothy avaldas 1928 ja 1945. aastal kaks Caruso biograafiat, kus on palju tsitaate Caruso kirjadest temale. Varasematest naissuhetest oli Carusol kaks poega Rodolfo Caruso (1898-1951) ja Enrico Caruso, Jr. (1904-1987) ning veel kaks last kes surid varases nooruses.

 

Viimane esinemine ooperilaval ja avalik esinemine üldse oli ''Metropolitan Opera''s jõululaupäeval 24.detsembril 1920 Eleazari rollis Halévy ooperis ''La juive'' („Juuditar”) Enrico Caruso suri 7 kuud hiljem Napoli Vesuvio hotellis kell 9 hommikul 48-aastasena rinnakelmepõletikku. Teda leinati suure soojuse ja lugupidamisega kui 20. sajandi alguse suurimat lauljat ning konkurentsitult parimat tenorit. See kokkuleppeline positsioon on jäänud püsima tänaseni. Itaalia kuningas [[Vittorio Emanuele III]] isiklikult avas Napoli kuninglikus katedraalis ''San Francesco di Paola'' Caruso matusetalituse. Caruso on maetud Napoli Del Pianto surnuaiale.

 

1950. aastal tegi Richard Thorpe Hollywoodis ''Metro-Goldwyn-Mayer'' stuudios suuresti meelevaldsete ja ebatäpsete eluepisoodidega tüüpilise 109 minutit pika biograafilise vaatefilmi ''The Great Caruso'' Itaalia päritolu Ameerika tenori [[Mario Lanza]]<nowiki/>ga nimiosas. Caruso abikaasa Blyth Dorothy Park Benjamini osas oli Ameerika laulja ja näitleja Ann Blyth.

<references />