Tõetagaja ja valetagaja: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
25. rida:
[[Loogiline atomism]] näitas, et iga lausetüüp ei vaja oma iseloomulikku tõetagajatüüpi. Kui me oskame seletada atomaarsete lausete tõesust ja väärust, siis meil ei pea olema spetsiaalseid tõetagajaid näiteks eitavate, konjunktiivsete, disjunktiivsete ja samasuslausete jaoks. See on tänapäeva rekursiivsete tõeteooriate vältimatu eeldus. Siin keskendutakse sellistele atomaarsetele lausetele, mis preditseerivad midagi ühe või mitme ruumilis-ajalise objekti kohta. Siin pole tarvis otsustada, kas see on tõsine piirang, sest realistlik teooria peab selliste lausetega niikuinii tegelema. Neutraalne termin "tõetagaja" võimaldab lahutada üldist tõetagajate küsimust küsimusest, mis laadi entiteedid tõetagajad on. Suuremalt jaolt tuleb juttu "momentide" pretensioonist sellele rollile.
Moment on eksistentsiaalselt sõltuv ehk mitteeneseküllane objekt, st niisuguse loomusega objekt, et ta ei saa eksisteerida üksinda, vaid nõuab mingi teise objekti olemasolu väljaspool ennast.
Moment on eksistentsiaalselt sõltuv ehk mitteeneseküllane objekt, st niisuguse loomusega objekt, et ta ei saa eksisteerida üksinda, vaid nõuab mingi teise objekti olemasolu väljaspool ennast. Esmapilgul võib tunduda kummaline pidada niisuguseid väljendeid nagu "''a'' hoolimatus" ja "''b'' puhtus" üldse [[osutav väljend|osutavaks väljendiks]]. Filosoofid kipuvad pidama neid väljendeid sellisteks, mis tuleb filosoofiliseks analüüsiks sobivast keelest kõrvaldada ainult näiteks materiaalsetele asjadele osutava jutu kasuks. Siin tullakse tagasi vanema traditsiooni juurde, mis saab võtta selliseid väljendeid tähistavana ruumilis-ajalisi objekte, mille olemasolu sõltub teistest objektidest (jutt on objektidest, mida saab nimetada). Niisugused on näiteks Aristotelese individuaalsed [[aktsidents]]id (näiteks see konkreetne valgesus). Need on teatud liiki momendid, nimelt sellised, mis ei saa eksisteerida lahus sellest, milles nad on. See "seesolemine" ei ole tavaline [[osa]] ja [[tervik]]u suhe, sest substantsi osad on ise substantsid. Momentide seas on ka palju muid objekte, näiteks piirid, konfiguratsioonid ja häiritused, ja üldisemalt [[sündmus]]ed, [[tegu|teod]], [[protsess]]id, [[seisund]]id ja [[tingimus]]ed. Momendid võivad olla teiste momentide osad. Momendid jagunevad lihtsateks ja liitseteks. Teatud laadi ruumilise ulatusega momendid on teiste osad, näiteks klaaskuubi ühe poole punasus on kogu kuubi punasuse osa (vrd Husserl, ''Loogilised uurimused'', III, § 4; [[Barry Smith]], [[Kevin Mulligan]]. Pieces of a Theory. – Barry Smith (toim). ''Parts and Moments. Studies in Logic and Formal Ontology'', Munich: Philosophia 1982, lk 15–110, § 3). Kõik ei saa olla moment: maailm ei ole moment. ([[Benedict Spinoza]] ("[[Eetika (Spinoza)|Eetika]]", I osa) järgi on maailm ainus mittemoment ja sarnaseid vaateid leidub Husserlil. K. Campbell (''Metaphysics. An Introduction'', Encino: Dickenson 1976, lk 103) leiab, et tänapäeva füüsika toetab Spinoza vaateid. Ent nagu Husserl osutab, võib "sõltuvusel" olla erinevaid tähendusi, millest tuleneksid ka erinevad momendi ja substantsi mõisted (vrd [[Peter Simons]]. The Formalisation of Husserl's Theory of Wholes and Parts. – Barry Smith (toim). ''Parts and Moments. Studies in Logic and Formal Ontology'', Munich: Philosophia 1982, lk 113–159). Organismid, mida Aristoteles käsitas substantsidena, on Spinoza jaoks [[moodus]]ed ja [[Gottfried Wilhelm Leibniz]]i jaoks agregaadid.) Skolastikajärgses filosoofias esinevad momendid [[René Descartes]]i, [[John Locke]]'i ja [[David Hume]]'i moodustena. Descartesil on moodus see, mis ei ole substants, kusjuures substants on asi, mis ei vaja eksisteerimiseks mingit muud asja. Locke nimetab moodusteks [[liitidee|liitideid]], mis ei sisalda endas omaette subsisteerimise eeldust, vaid neid peetakse substantside sõltuvusteks või afektatsioonidega; sellised on ideed, mida tähistavad sõnad "kolmnurk", "tänulikkus" jne. Hume eeldab, on teada, mis moodused on, ja toob näideteks tantsu ja ilu. Aristotelese substantsi ja aktsidentsi ontoloogia on kõige süstemaatilisemalt säilinud saksakeelses maailmas. Momentide doktriin oli väga fundamentaalne paljudel [[Franz Brentano]] õpilastel. [[Carl Stumpf]] ("Über den psychologischen Ursprung der Raumvorstellung") eristas [[mentaalne akt|mentaalsete aktide]] sisude seas sõltuvaid ("osalisi") ja sõltumatuid sisusid; seda eristust rafineeris ja üldistas kõigile objektidele tema õpilane Husserl. [[Alexius Meinong]] pidas oma varajases ontoloogias enesestmõistetavaks, et omadused ja [[suhe (filosoofia)|suhted]] ei ole [[universaal]]id, vaid [[partikulaar]]id ([[John Niemeyer Findlay]]. ''Meinong's Theory of Objects and Values'', 2. trükk, ▼
Oxford: Clarendon 1963, lk 129, 131; R. Grossmann. ''Meinong'', London: Routledge 1974, lk 5, 100j). Kaasaegses ingliskeelses filosoofias on niisuguste entiteetide sidumus haruldasem, seda esindab näiteks [[F. G. Stout]] oma "karakteritega". Selle pooldajad on sageli tuttavad Aristotelese aktsidendimõistega: [[John Cook Wilson]] ja [[Peter Strawson]] ([[partikulariseeritud kvaliteet|partikulariseeritud kvaliteedid]]), [[D. C. Williams]] ja K. Campbell (troobid), [[Peter Geach]] ([[individualiseeritud vorm]]id), G. Küng ([[konkreetne omadus|konkreetsed omadused]]), [[D. C. Long]] ([[kvaliteedijuhtum]]id), [[Nicholas Wolterstorff]] (juhtumid või aspektid), R. Grossman (juhtumid), [[Anthony Kenny]] (aktsidentsid); keegi neist ei rääkinud momentide momentidest, momentide osadest, osade momentidest jne. Termin "moment" on võetud Husserlilt. Moment on objekt, mille olemasolu sõltub teisest objektist. See sõltuvus on momendile olemuslik, mitte kontingentne. Adekvaatne momentide teooria peab seetõttu apelleerima [[ontoloogiline paratamatus|ontoloogilise paratamatuse]] (''de re'' paratamatuse), mitte [[loogiline paratamatus|loogilise paratamatuse]] (''de dicto'' paratamatuse) ega [[põhjuslik paratamatus|põhjusliku paratamatuse]] mõistele. Objekte, millest moment sõltub, võib nimetada selle vundamentideks. Objekti, mille üks osa on sellele olemuslik, on ühes mõttes nimetada sellest paratamatuse mõttes sõltuvaks, aga siin sisaldab tervik osa, mida ta vajab, nii et ta on selle osa suhtes juba eneseküllane, erinevalt teistest osadest, mis saavad seda liiki tervikus koos eksisteerida ainult niivõrd, kui nad on selle osaga seotud (on selle momendid). Nii et momendi vumdamendid ei saa olla selle osad. Seega ei ole ka miski iseenda vundament ega iseenda osa. Seega ''a'' on moment siis ja ainult siis, kui ''a'' eksisteerib ja ''a'' on ''de re'' paratamatult niisugune, et ta kas ei eksisteeri või siis eksisteerib vähemalt üks objekt ''b'', millel on ''de re'' võimalik olla niisugune, et ta ei eksisteeri, ja mis ei ole ''a'' osa. Sellisel juhtumil on ''b'' ''a'' vundament. Kui ''c'' on objekt, mille osa on mõni ''a'' vundament, kuid mille osa ei ole ''a'', siis ütleme Husserli eeskujul, et ''a'' sõltub ''c''-st. Seega momendid sõltuvad oma vundamentideks. Objekte, mis ei ole momendid, nimetame sõltumatuteks objektideks ehk [[substants]]ideks. Miski ei takista vundamentidel olla momendid ega olla mitmel momendil üksteise vundamendid. Momentidel on liigid, sealhulgas [[loomulik liik|loomulikud liigid]]. Nii nagu idividuaalsete substantside ehk asjade sidumusest ei järeldu vastavate universaalide või liikide aktsepteerimine ega mittetunnistamine, saab momentide liikide suhtes eristada [[realism (skolastika)|realism]]i ja [[nominalism]]i. Tugev realism nagu [[Aquino Thomas]]el ja võib-olla Aristotelesel tunnistab mõlemal juhtumil universaale. Järjekindel nominalism, mis on sammu kauguse [[reism]]ist, tunnistab ainult üksiksubstantse ja -momente, pannes jutu momentide liikidest momentide sarnasuse arvele. ▼
Esmapilgul võib tunduda kummaline pidada niisuguseid väljendeid nagu "''a'' hoolimatus" ja "''b'' puhtus" üldse [[osutav väljend|osutavaks väljendiks]]. Filosoofid kipuvad pidama neid väljendeid sellisteks, mis tuleb filosoofiliseks analüüsiks sobivast keelest kõrvaldada ainult näiteks materiaalsetele asjadele osutava jutu kasuks. Siin tullakse tagasi vanema traditsiooni juurde, mis saab võtta selliseid väljendeid tähistavana ruumilis-ajalisi objekte, mille olemasolu sõltub teistest objektidest (jutt on objektidest, mida saab nimetada).
Niisugused on näiteks Aristotelese individuaalsed [[aktsidents]]id (näiteks see konkreetne valgesus). Need on teatud liiki momendid, nimelt sellised, mis ei saa eksisteerida lahus sellest, milles nad on. See "seesolemine" ei ole tavaline [[osa]] ja [[tervik]]u suhe, sest substantsi osad on ise substantsid.
Momentide seas on ka palju muid objekte, näiteks piirid, konfiguratsioonid ja häiritused, ja üldisemalt [[sündmus]]ed, [[tegu|teod]], [[protsess]]id, [[seisund]]id ja [[tingimus]]ed.
▲
▲
Momentidel on liigid, sealhulgas [[loomulik liik|loomulikud liigid]]. Nii nagu idividuaalsete substantside ehk asjade sidumusest ei järeldu vastavate universaalide või liikide aktsepteerimine ega mittetunnistamine, saab momentide liikide suhtes eristada [[realism (skolastika)|realism]]i ja [[nominalism]]i. Tugev realism nagu [[Aquino Thomas]]el ja võib-olla Aristotelesel tunnistab mõlemal juhtumil universaale. Järjekindel nominalism, mis on sammu kauguse [[reism]]ist, tunnistab ainult üksiksubstantse ja -momente, pannes jutu momentide liikidest momentide sarnasuse arvele.
Mõte, et momendid on tõetagajad, on võib-olla ebaharilik, kuid mitte pretsedenditu. Russell mainib [[fakt]]ide seas Sokratese surma kui sündmust, nii et Russellil on vähemalt mõned seisundid ja sündmused tõetagajad. Seega Russell mõistab "fakti" tavakeelest erinevalt, sest tavakeeles nimetatakse faktiks hoopis seda, et Sokrates suri. ([[Zeno Vendler]] näitab, et faktid ei anna suhet empiiriliste väidete ja vaadeldavate entiteetide vahel. Vendler on Husserli kõrval üks väheseid filosoofe, kes on tõsiselt uurinud [[nominalisatsioon]]e.) Me ei ütle, et Sokratese surm on tõene; ja me ei ütle, et sellel, et Sokrates suri, on mingi põhjus või aeg ja koht. Sellele juhtis tähelepanu [[Frank Ramsey]], kes jõudis järeldusele, et fakte ei tule eristada tõestest propositsioonidest. [[Donald Davidson]] ("[[Essays on Actions and Events]]", lk 117) ütleb niisuguse lause nagu "Amundsen lendas 1926. aastal põhjapoolusele" kohta, et kui see on tõene, siis on olemas sündmus, mis teeb selle tõeseks, ning et sama sündmus võib teha tõeseks ütlused "Jones palus vabandust" ja "Jones ütles: "Palun vabandust!"" Mõte, et momendid võivad olla tõetagajad, tuleb algselt keelelistest kaalutlustest. Enamik termineid, mis kirjeldavad momente või mille alla momendid käivad, on [[tegusõna]]dest ja [[tegusõnafraas]]idest [[nominalisatsioon]]i teel moodustatud [[nimisõna]]d. Nendel on erinevaid grammatilisi kujusid, aga kõik need on radikaalselt erinevad nominalisatsioonidest, mis on moodustatud sidesõna "et" abil. Seda ei ole analüütilises filosoofias propositsioonidest, faktidest, asjade seisudest jne rääkimisel alati arvestatud. Tarski ekvivalentside asemel kujul ""See kuup on valge" on tõene siis ja ainult siis, kui see kuup on valge" asemel saame laused kujul "Kui "See kuup on valge" on tõene, siis see on tõene selle kuubi valge olemise (valgesuse) tõttu, ja kui sellist valgesust ei ole, siis "See kuup on valge" on väär." Et see valgesus on kuubist sõltuv üksikobjekt, mitte universaalne valgesus, mida kõik valged asjad jagavad, siis selle olemasolu ei tee midagi, et teisi asju tõeseks või vääraks teha. Kui atomaarsed laused sisaldavad põhitegusõna ja kõik nominalisatsioonid denoteerivad momente, siis sellest peaks järelduma, et kõik tõetagajad on momendid: see, mis teeb tõeseks, et ''a'' on ''F'', on ''a'' ''F''-olemine jne. Aga sellisel lihtsal kujul on see teooria ebaadekvaatne. Nimelt on mitte ilmselt mitteatomaarseid lauseid, näiteks olemasolu- ja identsuslaused, mida on raske analüüsida, ja mis veel tähtsam, teooriat, mis väidab, et lauset nominaliseerides me tähistamegi asjakohast tõetagajat, võib vaevalt pidada tõeseks tegemise sisuliseks selgituseks. Tundub, et see põhineb keelelisel trikil nagu [[Tarski tõeteooria]]gi. Nominaliseerimine annab tegelikult ainult teooria tuuma. Tuuma märgatava laiendamise vajadust näitavad mõned intuitiivsed kaalutlused. Kui moment ''a'' teeb lause ''p'' tõeseks ja ''b'' on moment, mille osa on ''a'', siis ka ''b'' teeb ''p'' tõeseks. Nii et lausel ''p'' võib olla minimaalne tõetagaja, ilma et tal oleks ainsat tõetagajat. Võib olla ka, et lauset ei tõeseks mitte ükski ainus tõetagaja, vaid mitu tõetagajat koos või mitu tõetagajat eraldi. Ei ole tagatud, et lause loogiline lihtsus tagab tema tegeliku või võimaliku tõetagaja ainsuse või ontoloogilise lihtsuse (atomaarsuse). Siin lahknetakse suurt osa analüütilisest filosoofiast iseloomustavast [[loogiline vorm|loogilise vormi]] dogmast. Üks selle versioon esineb raamatus "[[The Principles of Mathematics]]", kus [[Bertrand Russell]] ühest küljest peab igasugust liitsust küll vaimust sõltumatuks, kuid siiski loogiliselt analüüsitavaks. Mõte loogilise ja ontoloogilise liitsuse täielikust parallelismist on [[loogiline atomism|loogilise atomismi]] viletsus, mis viib Russelli [[meelteandmed|meelteandmete]] metafüüsikani ja [[Ludwig Wittgenstein]]i kogemuseüleste lihtsateni (Wittgensteinil on tugevamad lihtsuse ja sõltumatuse kriteeriumid). Siin aga peetakse ontoloogilist liitsust sõltumatuks loogilisest liitsusest: ontoloogiliselt liitsed objektid (millel on päris osi) ei ole sellepärast veel loogiliselt liitsed, nii nagu pole ka alust eeldada, et igale loogiliselt liitsele tõesele lausele vastab ontoloogiliselt liitne entiteet, mis selle tõeseks teeb. Selle dogma teine versioon on levinud ka väljaspool loogilist atomismi: kui lausel on või saab olla rohkem kui üks tõetagaja, siis see lause on loogiliselt liitne; kui ta siiski paistab vormilt lihtsana, siis see keerukus on varjatud ning analüüs peab selle välja tooma. Üks võimalik argument selle kasuks on niisugune: et disjunktiivsetel lausetel ja olemasolulausetel võib olla mitu tõetagajat ning konjunktiivsetel lausetel ja üldisuslausetel peab, kui kõdunud juhtumeid mitte arvestada, olla mitu tõetagajat, siis laused, millel võib olla või peab olema mitu tõetagajat on implitsiitselt disjunktiivsed või olemasolu- või konjunktiivsed või üldisuslaused. Sellisena see argument ei kehti, kuid on teisi põhjendeid.
| |||