Eesti NSV: erinevus redaktsioonide vahel

{{vaata|Eesti lähiajalugu}}

[[Pilt:Meeleavaldajad Kadriorus 1940. aasta.jpg|pisi|[[1940]]. aasta juunipöörde ajal, [[Kadriorg]]u riigivanema [[Konstantin Päts]]i residentsi suunduvad meeleavaldajad]]

{{vaata|Nõukogude okupatsioon Eestis (1940–1941)}}

Eesti okupeeriti ligi 100 000 Nõukogude sõjaväelase poolt [[17. juuni]]l [[1940]]. [[21. juuni]]l seati [[Jossif Stalin|Stalini]] emissari [[Andrei Ždanov]]i dikteerimisel Eestis ametisse [[Johannes Varese valitsus]], sellega oli toimunud [[juunipööre]]. Peagi toimusid [[1940. aasta Riigivolikogu valimised]], kus nõukogudemeelsetele fabritseeriti 90%-line rahva toetus. Juulis nimetati Eesti Vabariik Eesti Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks ja paluti see Nõukogude Liitu vastu võtta, mis ka toimus [[6. august]]il, mil Nõukogude Liidu Ülemnõukogu palve rahuldas. Vastavalt [[Molotovi-Ribbentropi pakt|Saksa-Nõukogude leppele]] 1939. aasta oktoobris alanud [[Umsiedlung|baltisakslaste ümberasumine]] [[Kolmas riik|Saksamaale]] ehk ''[[Umsiedlung]]'' kestis vaheaegadega kuni [[1941]]. aasta suveni, mil Saksa väed Eesti okupeerisid. Enne seda toimus Eesti kiire sovetiseerimine. Samuti vangistati mitmeid avaliku elu tegelasi, eriti poliitikuid. 1941. aasta [[14. juuni]]l, vahetult enne Saksa-Nõukogude sõja algust, toimus [[juuniküüditamine]], millega saadeti Siberisse üle kümne tuhande eestlase. Nõukogude okupatsiooni ajal algas aktiivne [[metsavendlus]], mis sai suure hoo sisse Saksa-Nõukogude sõja alguses.

[[Pilt:Tallinn defence1941.jpg|pisi|300px|[[Tallinn Teise maailmasõja ajal|Tallinn]], august, [[1941]].]]

 

{{vaata|Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944)}}

[[22. juuni]]l 1941 kuulutas Saksamaa Nõukogude Liidule sõja ja juba juuli alguseks jõudsid Saksa väed ka Eesti territooriumile. Esialgu liikusid sakslased väga kiiresti edasi, neid abistasid ka eestlaste nõukogudevastased üksused. Hiljem Punaarmee vastupanu siiski kasvas. Oktoobri lõpuks oli Eesti mandriala aga sakslaste valduses, detsembriks ka saared. Kõrgema võimu Eesti alal sai Saksamaa sõjaväeline valitsus, sellele allus täielikult ka väheste võimupiiridega tsiviilvalitsus. Saksa okupatsioonile tekkis peagi [[Vastupanuliikumine okupeeritud Eestis 1941–1944|Eesti vastupanuliikumine]].

 

{{vaata|Nõukogude okupatsioon Eestis (1944–1991)}}

{{vaata|Stalinism}}

Rahuolematus valitsuse poliitikaga väljendus [[metsavennad|metsavendade]] aktiivse tegutsemisega ajavahemikus 1944–1953. [[28. jaanuar]]il [[1949]] võttis [[NSV Liidu Ministrite Nõukogu]] vastu määruse «Abinõudest põllumajanduses Eesti, Läti ja Leedu NSVs» ning järgmisel päeval [[29. jaanuar]]il [[1949]] otsuse kulakute, bandiitide ja natsionalistide väljasaatmise kohta. [[1949]]. aasta [[25. märts]]il Balti riikides alanud küüditamise ohvriks langes üle 20 000 Eesti elaniku. Eraldi korraldati [[1950]]–[[1951]] küüditamisi Eestisse jäänud sakslastele, keda loeti eriti rahvavaenulikuks elemendiks. Repressioonid lõppesid Jossif Stalini surma järel 1953. aastal.

 

{{vaata|Nikita Hruštšov}}

[[1956]]. aastal toimunud [[NLKP XX kongress]]il pidas [[NLKP KK peasekretär]] [[Nikita Hruštšov]] ettekande riigi olukorrast, milles avalikustas osa [[Jossif Stalin]]i juhtimisel [[NLKP|kommunistliku partei]] poolt toime pandud [[Inimsusvastane kuritegu|inimsusvastastest kuritegudest]] ja mõistis need kuriteod hukka, kuid süüdistas kõigis kuritegudes ainuisikuliselt Stalinit.

 

1957. aasta seadusega "Tööstuse ja ehituse juhtimise organisatsiooni tõhustamisest" jaotati NSV Liidu territoorium administratiivseteks majanduspiirkondadeks ning nende piirkondade tööstuse ja ehitustegevuse juhtimiseks moodustati liiduvabariikide [[ministrite nõukogu]] alluvuses uued institutsioonid [[rahvamajanduse nõukogu]]d, seniste üleliiduliste ning liidulis-vabariiklike tööstusministeeriumide asemele. Likvideeriti kümme üleliidulist ja viisteist liidulis-vabariiklikku ministeeriumi. Tegutsema jäid üleliidulised lennundus-, raadiotehnika, kaitse-, laeva- ja keemiatööstuse ning elektrijaamade ministeeriumid, kelle ülesanne oli tootmise planeerimine ja tootmise kõrge tehnilise taseme kindlustamine oma tootmisharu ettevõtteis, mis asusid administratiivsetes majanduspiirkondades.

 

[[Eesti NSV Ülemnõukogu]]s 7. juunil 1957 heaks kiidetud seaduse "Tööstuse ja ehitustegevuse juhtimise organiseerimise edasisest tõhustamisest Eesti NSV-s" alusel tuli 1. juuliks 1957 likvideerida seitse liidulis-vabariiklikku ([[Metsatööstuse Ministeerium|Metsatööstuse]], [[Linna- ja Maaehituse Ministeerium|Linna- ja Maaehituse]], [[Kergetööstuse Ministeerium|Kergetööstuse]], [[Liha- ja Piimasaaduste Tööstuse Ministeerium|Liha- ja Piimasaaduste Tööstuse]], [[Toidukaupade Tööstuse Ministeerium|Toidukaupade Tööstuse]], [[Ehitusmaterjalide Tööstuse Ministeerium|Ehitusmaterjalide Tööstuse]] ja [[Kalatööstuse Ministeerium]]) ning kaks vabariiklikku tööstusministeeriumi ([[Kommunaalmajanduse ja Kohaliku Tööstuse Ministeerium|Kommunaalmajanduse ja Kohaliku Tööstuse]] ning [[Põlevkivi- ja Keemiatööstuse Ministeerium]]) ning nende alluvuses olnud ettevõtted ja organisatsioonid ja anda [[Eesti NSV Ministrite Nõukogu]] (ENSV MN) kinnitatud nimekirja alusel kas [[Eesti NSV Rahvamajanduse Nõukogu]] (ENSV RMN) või kohalike [[töörahva saadikute nõukogu]]de juhtimisele. Eesti NSV Ülemnõukogu nimetas 7. juunil 1957 [[Arnold Veimer]]i Eesti NSV Rahvamajanduse Nõukogu esimeheks ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe asetäitjaks, [[Albert Vendelin]]i rahvamajanduse nõukogu esimehe esimeseks asetäitjaks ning Eesti NSV ministriks ning [[Karl Vaino]] ja [[Vladimir Käo]] rahvamajanduse nõukogu esimehe asetäitjateks ja Eesti NSV ministriteks<ref name="svJIr" />.

 

{{vaata|Stagnatsioon}}

 

{{vaata|Perestroika}}

[[1985]]. aastal Nõukogude Liidu juhiks saanud [[Mihhail Gorbatšov]] alustas kriisis oleva riigi päästmiseks [[perestroika]] ja [[glasnost]]i kampaaniat, millega lubati inimestel kritiseerida ka kehtivat režiimi. Eestis kritiseeriti esialgu valitsuse konkreetset poliitikat, eriti kava rajada Kirde-Eestisse fosforiidikaevandusi ([[fosforiidisõda]]), samuti esitati omapoolseid ettepanekuid, näiteks [[Isemajandav Eesti|IME]] projekt. Peagi liitusid põhiliselt majanduslike nõudmistega ka rahvuslikud poliitikud, juba [[1988]]. aasta alguses toodi välja sinimustvalged lipud ja loodi [[Eesti Muinsuskaitse Selts]], mis hakkas lisaks kultuurväärtuste kaitsmisele tegelema ka rahvuspoliitikaga. Toimus [[loomeliitude ühispleenum]], millel eesti kultuuritegelased avaldasid sügavat nördimust Eestis valitseva olukorra üle. Loodi ka [[Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei]] (ERSP), mis võttis ideoloogiliselt suuna Eesti iseseisvuse taastamisele. Sama aasta suvel toimusid ka [[öölaulupeod]], kus sajad tuhanded inimesed laulsid rahvuslikke laule ja nõudsid senise parteijuhi [[Karl Vaino]] tagasiastumist. See saigi teoks, uueks EKP juhiks sai reformimeelne [[Vaino Väljas]], ministrite nõukogu esimeheks aga [[Indrek Toome]]. Uus juhtkond püüdis leida keskteed impeeriumi- ja iseseisvusmeelse poliitika vahel ja võttis suuna Eesti NSV muutmisele suure autonoomiaga liiduriigiks. Seda poliitikat toetas ka samal aastal loodud [[Eestimaa Rahvarinne]]. Oluliseks sammuks Eesti iseseisvuse suunas oli [[deklaratsioon Eesti NSV suveräänsusest]], mis võeti vastu [[16. november|16. novembril]] 1988. [[1989]]. aastal hakkasid radikaalsemad rahvuslased moodustama [[Eesti Kodanike Komiteed|Eesti Kodanike Komiteesid]], mis pidid taastama Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse alusel. Eesti NSV juhtkond sellega aga veel ei nõustunud, vaid taotles NSV Liidu muutmist võrdsete riikide liiduks liidulepingu alusel. Mõlemad suunad olid vastuvõetamatud aga nii Gorbatšovile kui ka tagurlikele kommunistidele, viimased organiseerisid Eestis Interliikumise (ka [[Interrinne]]), mis asus ägedalt Nõukogude Liidu terviklikkust kaitsma ja püüdis eestlaste rahvuslikke püüdlusi eitada. Toimus ka [[Balti kett]], kus eestlased, lätlased ja leedulased protesteerisid [[Molotovi-Ribbentropi pakt]]i sõlmimise 50. aastapäeval selle tagajärgede vastu. Alates sellest hakkas ka Eesti NSV juhtkond liikuma Eesti täieliku iseseisvuse toetamise suunas. Nõukogude võimu perioodil muutus oluliselt ka Eesti elanikkonna rahvuslik koostis. Eriti [[1960. aastad|1960. aastatest]] [[1980. aastad|1980. aastateni]] toimunud võõrtööjõu sissetoomisega langes eestlaste osakaal Eesti elanikkonnast [[1989]]. aastaks 61,5%-ni. [[1990]]. aastal toimusid Eestis esimesed vabad valimised pärast Teist maailmasõda, kus valiti uus Eesti NSV Ülemnõukogu XII koosseis, milles selge enamuse said reformikommunistid ja neid toetav Rahvarinne.