Vikipeedia

Lõuna-Itaalia: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
P Venezia→Veneetsia (põhinimi)
PResümee puudub
1. rida:
{{ToimetaAeg|kuu=aprill|aasta=2012}}
{{keeletoimeta}}
'''Lõuna-Itaalia''' või ('''''Il Mezzogiorno''''' (– 'Keskpäevkeskpäev') on traditsiooniline nimetusnimi [[Itaalia]] lõunapoolsele osale, mis hõlmab [[Apenniini poolsaar]]e lõunaosa ning kaks suurt saart – [[Sitsiilia]] ja [[Sardiinia]]. See langeb kokku administratiivsete regioonide [[Basilicata]], [[Campania]], [[Calabria]], [[Apuulia]], [[Molise]], [[Abruzzo]], [[Sitsiilia]] ja viimaks [[Sardiinia]]ga, mida peetakse Lõuna-Itaalia osaks rohkem majanduslikel põhjustel kui kultuurilistel, ajaloolistel või geograafilistel põhjustel. MõnedMõnikord lisavadlisatakse ''Mezzogiornole'' ka kõige lõuna- ja idapoolsemad [[Lazio]] osad ([[Sora (Lazio)|Sora]], [[Cassino (Lazio)|Cassino]], [[Gaeta]], [[Cittaducale]] ja [[Amatrice]]), kuna need territooriumid olid koos kõigi juba loetletud regioonidega (väljaarvatud Sardiinia) ajaloolise [[Mõlema Sitsiilia kuningriik|Mõlema Sitsiilia kuningriigi]] osad.
 
Lõuna-Itaalia kannab omapärase looduse, arheoloogia ja kultuuri ainulaadset pärandit. See pakub palju suuri turismiatraktsioone, nagu [[Palazzo Reale di Caserta]], [[Amalfi rannik]], [[Pompei]], [[Herculaneum]] ja muud arheoloogilised paigad (paljusid neid kaitseb [[UNESCO]]). Mitmed rannikud, metsad ja mäed on paljudes [[rahvuspark]]ides kaitse all. MitmedLõuna-Itaalias keskaegsedleidub linnadmitu paiknevadkeskajast Lõuna-Itaaliaspärit linna. Lõuna-Itaalia ajalugu võibon kelkidakirev arvukate kuningate, kuningannade, vürstide, [[paavst]]ide, kirjanike, poeetide, filosoofide, rüütlite, kunstnike, arhitektide, meistrite, muusikute, õpetlaste, teadlaste, poliitikute ja farmeritegafarmerite poolest.
 
''[[Istituto Nazionale di Statistica]]'' (ISTAT) kasutab mõistetnime ''[[Italia meridionale]]'' (Lõuna-Itaalia) kaselle ühekui viieststatistilise statistilisestregiooni (ühena viiest regioonist) eristamiseks oma aruannetes, kuid arvab välja nii Sitsiilia kui ka Sardiinia, mis moodustavad erinevaeraldi statistilise regiooni nimega ''[[Italia insulare]]'' (Saarte Itaalia). Need samad alljaotused on Itaalia [[Euroopa Liidu esmatasandi NUTS]] ja Itaalia valimisringkondade aluseks [[Euroopa Parlament|Euroopa Parlamendi]] valimistel.
 
== Etümoloogia ==
MõisteNimi ''Mezzogiorno'' tuli eimest korda kasutusele 18. sajandil ja on itaalia tõlgendus sõnast ''meridies'' (ladina vaste sõnale 'lõuna', päikese asukoha tõttu keskpäeval [[põhjapoolkera]]l). MõistetNime tutvustas hiljem [[Giuseppe Garibaldi]] ja see läks viimaks moodi pärast [[Itaalia ühinemine|Itaalia ühinemist]]. Seda seostati mõnikord mõistetega "vaesus", "kirjaoskamatus" ja "kuritegevus:" – need on Lõunasealsed stereotüübid, mis sageli säilinud tänapäevani. Mõnikord mainitakse seda, et üldiselt esile tõsta äärmuslikke erinevusi piirkondade vahel riigi sees, nagu endise [[Saksa Demokraatlik Vabariik|Ida-]] ja [[Lääne-Saksamaa]] vahel, mis ikka veel rabelevad oma "[[Saksamaa taasühinemine|sisemise taasühinemisega]]".
 
== Geograafia ==
17. rida:
Idarannikul on [[Aadria meri]], mida ühendab ülejäänud [[Vahemeri|Vahemerega]] [[Otranto väin]] (saanud nime suurima linna järgi kontsal). Aadria meres on saapa "kannuseks" [[Monte Gargano poolsaar]]; [[Türreeni meri|Türreeni meres]] on [[Salerno laht]], [[Napoli laht]], [[Policastro laht]] ja [[Gaeta laht]] nimetatud suure rannikulinna järgi. Salerno lahe põhjakaldal ja [[Sorrento poolsaar]]e lõunarannikul on [[Amalfi rannik]]. Poolsaare tipu lähedal on [[Capri]] saar.
 
Kliima on peamiselt [[Lähistroopiline vahemereline kliima|vahemereline]] ([[Köppeni kliimaklassifikatsioon|Köppeni kliimaklassifikatsiooni]] järgi Csa), väljaarvatud kõrgemad piirkonnad (Dsa, Dsb) ja [[poolkõrb]] idas Apuulias, Joonia mere rannik [[Calabria]]s ja Sitsiilia lõunarand (BSw). Lõuna-Itaalia suurim linn on [[Napoli]], nimi on tulnud kreeka keelest ja on ajalooliselt sajandeid säilinud. [[Bari]], [[Taranto]], [[Reggio Calabria]], [[Foggia]] ja [[Salerno]] on teised suuremad linnad piirkonnas. [[Palermo]] oleks suuruselt teine linn, kui Sitsiilia oleks osa Lõuna-Itaaliast. Piirkond on geoloogiliselt väga aktiivne (väljaarvatud [[Sardiinia]]) ja eriti seismiline: 1980. aasta [[1980. asta Irpinia maavärin|Campania suur maavärin]] tappis peaaegu 3000 inimest ja tegi 300 000 kodutuks.
 
== Ajalugu ==
30. rida:
{{legend|#bebada|joonia}}]]
 
8. ja 7. sajandil eKr hakkasid kreeklased mitmesugustel põhjustel, sealhulgas demograafiline kriis (nälg, ülerahvastatus jme.), uute turgude ja sadamate otsimine ning kodumaalt väljasaatmine, asustama Lõuna-Itaaliat. Sel perioodil rajati kreeka kolooniaid väga laialdaselt, nagu [[Must meri|Musta mere]] idarannikul, [[Kürenaika|Ida-Liibüas]] ja [[Marseille|Massalia]]s ([[Marseille]]). Nende hulka kuulusid asulad Sitsiilias ja Apenniini poolsaare lõunaosas. Roomlased kutsusid Sitsiilia ja [[Itaalia]] saapa kontsa ala ''[[Magna Graecia]]'' (ladina “Suur-Kreeka”), kuna see oli nii tihedalt [[Kreeklased|kreeklastega]] asustatud. Antiik [[geograaf]]id eristasid, kas tegu oli Sitsiilia või lihtsalt [[Apuulia]] ja [[Calabria]]ga - [[Strabon]] oli kõige tuntum laiemate definitsioonide eestkõneleja.
 
Selle kolonisatsiooniga eksporditi Itaaliasse [[antiik-kreeka kultuur]], [[vanakreeka keel]]e murretes, selle religioossetes riitustes ja selle sõltumatu ''[[polis]]e'' traditsioonides. Algne [[Vana-Kreeka|hellenistlik tsivilisatsioon]] arenes varsti edasi, suheldes põliste [[Itali keeled|itali]] ja [[Rooma|ladina tsivilisatsioon]]idega. Kõige tähtsam kultuuriline siire oli [[kreeka tähestik]]u [[Chalkída]]/[[Kyme]] erim, mille võtsid omaks [[etruskid]]; [[vana itali tähestik]] arenes seejärel [[Ladina kiri|ladina tähestikuks]], mis muutus kõige laiemalt kasutatavaks tähestikuks maailmas.
 
Paljud uutestuued hellenistlikesthellenistlikud linnadestlinnad said väga rikkaks ja võimsaks, nagunäiteks ''Neapolis'' (Νεάπολις, [[Napoli]], "Uus linn"), ''Syrakoúsai'' (Συρακοῦσαι, [[Sürakuusa]]), ''[[Agrigento|Acragas]]'' (Ἀκράγας) ja ''[[Sybaris]]'' (Σύβαρις). Teised Magna Graecia linnad olid ''[[Taranto|Taras]]'' (Τάρας), ''[[Locri|Lokroi Epizephyrioi]]'' (Λοκροί Ἐπιζεφύριοι), ''[[Reggio Calabria|Rhegion]]'' (Ῥήγιον), ''[[Crotone|Croton]]'' (Κρότων), ''[[Thurioi]]'' (Θούριοι), ''[[Velia|Elea]]'' (Ἐλέα), ''[[Nola]]'' (Νῶλα), ''[[Ancona|Ankon]]'' (Ἀγκών), ''[[Sessa Cilento|Syessa]]'' (Σύεσσα), ''[[Bari]]'' (Βάριον) ja muud.
 
Pärast [[Pyrrhos]]e ebaõnnestumist [[Rooma riik|Rooma]] hegemoonia laienemise peatamisel aastal 282 eKr langes lõuna Rooma mõju alla ja jäi selliseks [[Suur rahvasteränne|barbarite sissetungini]] ([[Spartacuse ülestõus]] on märkimisväärne [[Rooma riik|Rooma]] kontrolli peatamine). See langes [[Bütsants]]i võimu alla pärast [[Rooma riigi lagunemine|Rooma langemist]] [[Lääne-Rooma keisririik|läänes]] ja isegi [[langobardid]] ei suutnud seda konsolideerida, kuigi lõuna kese oli nende oma [[Zotto]] vallutusest saati 6. sajandi viimasel veerandil.
48. rida:
11. sajandil okupeerisid [[normannid]] kõik langobardi ja Bütsantsi valdused Lõuna-Itaalias, lõpetades mõlema võimu kuue sajandi pikkuse kohaloleku poolsaarel, ja tõrjusid lõpuks moslemid Sitsiiliast välja. Normannide [[Sitsiilia kuningriik]]i [[Roger II (Sitsiilia)|Roger II]] juhtimisel iseloomustati pädeva valitsemise, [[paljurahvuseline ühiskond|paljurahvuselise]] olemuse ja [[usuline sallivus|usulise sallivuse]] poolest. Normannid, juudid, moslemi araablased, Bütsantsi kreeklased, langobardid ja "põlised" sitsiillased elasid suhtelises harmoonias. Siiski kestis normannide ülemvõim vaid mõned kümnendid, enne kui see aastal 1198 [[Costanza (Sitsiilia)|Costanza]] valitsemisega ametlikult lõpetati ja [[Švaabimaa]] [[Hohenstaufenid|Hohenstaufenite]] dünastiaga asendati.
 
[[Pilt:Castel del Monte BW 2016-10-14 12-26-11 r.jpg|thumb|[[Castel del Monte]], ehitatud [[Friedrich II (Saksa-Rooma keiser)|Friedrich II]] poolt 1240. ja 1250–1250. aasta vahelaastatel [[Andria]]s [[Apuulia]]s.]]
Sitsiilias toetas [[Saksa-Rooma keiser|keiser]] [[Friedrich II (Saksa-Rooma keiser)|Friedrich II]] suurt seaduste reformi, mis kulmineerus [[Melfi konstitutsioonid]]e avaldamisega (1231, tuntud ka kui ''"[[Liber Augustalis]]''"), mis oli seadustekogu tema valdustelevalduste jaoks ja see oli sel ajal tähelepanuväärne ja oli inspiratsiooniallikaks veel pikaks ajaks. See tegi Sitsiilia kuningriigist [[tsentraliseeritud valitsemine|tsentraliseeritud riigi]] ja rajas [[Tanah|kirjutatud seaduse]] ülimuslikkuse. Suhteliselt väikeste muudatustega jäi ''"Liber Augustalis''" Sitsiilia õiguse aluseks aastani 1819. Kuninglik õukond [[Palermo]]s, umbes aastast 1220 kuni keisri surmani, nägi seaduskogu esimest kasutamist kirjutatud kujul [[romaani keeled|romaani keelte]] [[Sitsiilia keel|sitsiilia keeles]], millel oli märkimisväärne mõju sellele, millest hiljem sai moodne [[itaalia keel]]. Sel ajal ehitas keiser ka [[Castel del Monte]], ja aastal 1224 asutas ta [[Napoli ülikool]]i, mida nüüd tema järgi kutsutakse, [[Università degli Studi di Napoli Federico II]].
 
Aastal 1266 viis konflikt [[Hohenstaufenid|Hohenstaufenite]] ja [[paavst]]i vahel Sitsiilia vallutamiseni [[Anjou]] hertsogi [[Carlo I (Sitsiilia)|Charles'i]] poolt. Vastuseis Prantsuse ametnikele ja maksustamisele kombineerituna mässule õhutamisega [[Bütsants]]i ja [[Aragoni kroon]]i agentide poolt viis [[Sitsiilia vesprid|Sitsiilia vespri]] rahutusteni ja Aragoni kuninga [[Pedro III (Aragon)|Pedro III]] eduka sissetungini aastal 1282. Sellele järgnenud [[Sitsiilia vespri sõda]] kestis kuni [[Caltabellotta rahu]]ni aastal 1302, jagades vana Sitsiilia kuningriigi kaheks. Sitsiilia saar, mida kutsuti "Sitsiilia kuningriik tuletorni taga" või Trinacria kuningriik, läks [[Aragon]]i valitsejale [[Federico III (Sitsiilia)|Federico III-le]], kes oli seda valitsenud. Poolsaare territooriumid, mida jätkuvalt kutsuti Sitsiilia kuningriigiks, kuid uuemas teaduses kutsuti [[Napoli kuningriik|Napoli kuningriigiks]], läks [[Anjou dünastia]] [[Carlo II (Napoli)|Carlo II-le]], kes oli ka seda valitsenud. Seega oli rahu rahutu ''status quo'' ametlik tunnustamine. Vaatamata sellele, et Hispaania kuningas suutis alates XVI sajandist hõivata mõlemad kroonid, jäid Sitsiilia kuningriigi mõlema poole administratsioonid eraldatuks aastani 1816, kui need taasühendati [[Mõlema Sitsiilia kuningriik]]i.
56. rida:
{{vaata|Itaalia sõjad}}
{{vaata|Hispaania pärilussõda}}
[[Pilt:Napoli Castel Nuovo Maschio Angioino, a seat of medieval kings of Naples and Aragon 2013-05-16 14-05-42.jpg|thumb|left|[[Castel Nuovo]] [[Napoli]]s: sedasellele pani alustasaluse [[Anjou dünastia]], kuid seda muudeti tugevaltoluliselt [[Hispaania koloniaalimpeerium|Hispaania]] peakorterina 1700. aastateni]]
Aastal 1442 vallutas [[Alfonso V (Aragon)|Alfonso V]] siiski Napoli kuningriigi ning ühendas Sitsiilia ja Napoli taas kord [[Aragoni kroon]]i sõltlasteks. Tema surmaga aastal 1458 eraldati kuningriik taas ja Napoli päris Alfonso vallaspoeg [[Ferdinando I (Napoli)|Ferrante]]. Kui Ferrante aastal 1494 suri, tungis [[Charles VIII]] Itaaliasse, kasutades ettekäändena Anjou nõudeid Napoli troonile, mille tema isa oli pärinud kuningas René vennapoja surmaga aastal 1481, alustades seega [[Itaalia sõjad|Itaalia sõdu]]. Charles VIII ajas aastal 1495 [[Alfonso II (Napoli)|Alfonso II]] Napolist välja, kuid pidi varsti välja tõmbuma [[Fernando II (Aragón)|Fernando II]] toetuse tõttu oma nõole, Alfonso II pojale [[Ferdinando II (Napoli)|Ferrandinole]]. Ferrandino sai troonile, kuid suri aastal 1496 ning tema järglaseks sai tema onu [[Federico IV (Napoli)|Federico IV]]. Prantslased ei andnud siiski järele ja leppisid aastal 1501 kokku kuningriigi jagamises Aragoni Fernandoga, kes tagandas oma nõo kuningas Federico. Tehing kukkus siiski varsti läbi ning Aragoni kroon ja Prantsusmaa jätkasid sõda kuningriigi pärast, mille lõpptulemuseks oli Aragoni võit, mis jättis Fernandole kontrolli kuningriigi üle aastal 1504.
 
68. rida:
{{vaata|Sardiinia kuningriik}}
[[Pilt:1855 Colton's Map of Southern Italy, Sicily, Sardinia and Malta - Geographicus - ItalySouth-colton-1855.jpg|thumb|19. sajandi Lõuna-Itaalia kaart, mis kujutab [[Mõlema Sitsiilia kuningriik]]i ning [[Sardiinia]] ja [[Malta]] saari]]
[[Bourbonid]]e suguvõsa liikmena oli kuningas [[Ferdinando I (Mõlema Sitsiilia)|Ferdinando IV]] [[Prantsuse revolutsioon]]i ja [[Napoleon I]] loomulik vastane. Jaanuaris 1799 vallutas [[Napoleon Bonaparte]] [[Esimene Prantsuse vabariik|Prantsuse vabariigi]] nimel Napoli ja kuulutas kuningriigi järglasena välja Prantsusmaa vasallriigi [[Parthenope vabariik|Parthenope vabariigi]]. [[Ferdinando I (Mõlema Sitsiilia)|Kuningas Ferdinando]] põgenes Napolist Sitsiiliasse sama aasta juunini. Aastal 1806 tõukas Bonaparte, siis Prantsusmaa keiser, jälle kuningas Ferdinando troonilt ja nimetas oma venna [[Joseph Bonaparte]] Napoli kuningaks. Bayonne'i ediktiga aastast 1808 viis Napoleon Josephi Hispaaniasse ja nimetas oma väimehe [[Joachim Murat|Joachim Murat']] Mõlema Sitsiilia kuningaks, kuigi see tähendas kontrolli ainult kuningriigi mandriosas. Napoleoni sekkumise ajaks jäi kuningas Ferdinando Sitsiiliasse, [[Palermo]]sse.
 
Pärast Napoleoni kaotust taastati kuningas Ferdinando IV [[Viini kongress]]il aastal 1815 troonile kui [[Mõlema Sitsiilia kuningriik|Mõlema Sitsiilia kuningas]] Ferdinando I. Ta sõlmis [[Konkordaat|konkordaadi]] [[Kirikuriik|Kirikuriigiga]], kes oli varem maid nõudnud. [[Sitsiilia]] saarel oli kuningas [[Ferdinando II (Mõlema Sitsiilia)|Ferdinando II]] vastu mitu mässu, kuid kuningriigi lõpu tõi alles [[Tuhande ekspeditsioon]] aastal 1860, mida juhtis Itaalia ühendamise sümbol [[Giuseppe Garibaldi]] ja toetas [[Savoia dünastia]] ning nende [[Sardiinia kuningriik]]. Ekspeditsiooni tulemuseks oli silmapaistev seeria kaotusi Sitsiilia armeele Garibaldi kasvavate vägede vastu. Pärast Palermo ja Sitsiilia vallutamist randus Garibaldi Calabrias ja liikus Napoli suunas, samas tungisid Sardiinia väed kuningriiki [[Marche]]st. Viimased lahingud olid [[Volturno lahing (1860)|Volturno lahing 1860. aastal]] ja [[Gaeta piiramine (1860)|Gaeta piiramine]], kuhu kuningas [[Francesco II (Mõlema Sitsiilia)|Francesco II]] oli varjunud, lootes Prantsuse abile, mida kunagi ei tulnud. Viimased Garibaldi ekspeditsioonile vastupanevad linnad olid [[Messina]] (mis kapituleerus 13. märtsil 1861) ja [[Civitella del Tronto]] (mis kapituleerus 20. märtsil 1861). Mõlema Sitsiilia kuningriik lõpetati ja annekteeriti uude samal aastal asutatud [[Itaalia kuningriik (1861–1946)|Itaalia kuningriiki]].
 
=== Pärast aastat 1861 ===
Üleminek ühendatud [[Itaalia kuningriik (1861–1946)|Itaalia kuningriigile]] ei olnudkulgenud LõunaleLõuna-Itaalias sujuvsujuvalt. "Mezzogiornot" tabas arvukalt sügavaidränkraskeid majanduslikke ja sotsiaalseid kohustusi. Transport oli kehv, mulla viljakus oli suure erosioonigaerosiooni madaltõttu väike, metsaraie oli raske, paljud ettevõtted tegutsesid ainult kõrgete kaitsetollide tõttu, suurmõisad olid sageli halvasti majandatud, enamuselenamikul talupoegadest olid ainult väga väikesed maalapid, oli krooniline tööpuudus ja kõrgeväga levinud oli kuritegevus. Cavouri arvates oli põhiprobleemiks halb valitsemine ja ta uskus, et probleemi saab lahendada Piemonte õigussüsteemi range kohaldamisega. Peamiseks tulemuseks oli röövide plahvatuslik kasv.
 
Lõuna majandus kannatas oluliselt pärast Itaalia ühendamist ja industrialiseerimise protsessi katkemist. Vaesus ja [[organiseeritud kuritegevus]], kuigi olid ka varem püsivad probleemid Lõuna-Itaalias, muutusid pärast ühendamist halvemaks. Selle tõttu koges Lõuna suuri majanduslikke raskusi, mille tulemuseks oli massiline väljaränne, mis tekitas ülemaailmse Lõuna-[[Itaalia diasporaa]], eriti Ühendriikides ja Lõuna-Ameerikas. Paljud kohalikud kolisid ka tööstuslinnadesse Põhja-Itaalias, nagu [[Genova]], [[Milano]] ja [[Torino]]. Industrialiseerimise suhteline protsess arenes mõnes "Mezzogiorno" piirkonnas pärast [[Teine maailmasõda|Teist maailmasõda]]. [[Itaalia vabariigi sünd|1946. aasta referendumil]] pärast sõda hääletas piirkond monarhia säilitamise poolt, suurim toetus anti [[Campania]]s. Poliitiliselt on see sageli vastuolus Põhja-Itaaliaga, kes võitis referendumi vabariigi loomiseks. Tänapäeval jääb Lõuna-Itaalina majanduslikult vähem arenenuks, kui põhja- ja keskpiirkonnad, kes nautisid "[[Itaalia majanduslik imemajandusime|majanduslikku imetmajandusimet]]" 1950. ja 1960. aastatel janing muutusid tööstuslikeks.
 
== Majandus ==
[[Pilt:European union erdf map de.png|thumb|[[Euroopa Liit|Euroopa LiitLiidu]] piirkondlik rahastamine aastatel 2007-20132007–2013: Lõuna-Itaalia on peaaegu tervikuna klassifitseeritud [[Euroopa Liidu regionaalpoliitika|objektiivse konvergentsi]] alla (SKP elaniku kohta vähem kui 75% Euroopa Liidu keskmisest)]]
Alates Itaalia ühendamisest aastatel 1861-701861–1870 sai ilmseks kasvav majanduslik lõhe Itaalia põhja- ja lõunaprovintside vahel. Uue kuningriigi esimestel kümnenditel suurendas tõhusa maareformi puudumine, kõrged maksud ja muud Lõunaslõunaosas kehtestatud majanduslikud meetmed koos kaitsetollide kaotamisega põllumajanduskaupadele Põhjapõhjaosa tööstust, tegi olukorra paljudele rentnikele, väikeettevõtetele ja maaomanikele peaaegu võimatuks. Paljud valisid emigreerumise selle asemel, et püüda raskest elust välja rabeleda, eriti aastatel 1892–1921. Lisaks tekitas maanteeröövlusemaanteeröövide ja [[maffia]] tegevuse kasv laialtlevinudulatusliku vägivalla, korruptsiooni ja seadusetuse. Peaminister [[Giovanni Giolitti]] möönis kord, et on koht, "kus seadus üldse ei toimi".
 
Pärast [[Benito Mussolini]] võimule saamist püüdis "Raudneraudne prefekt" [[Cesare Mori]] mõnngasemõningase eduga võita Lõunas õitsvaid võimsaid kuritegelikke organisatsioone. Siiski, kui tekkisid sidemed maffia ja fašistide vahel, Mori eemaldati ja fašistlik propaganda kuulutas maffia võidetuks. Majanduslikult oli fašistlik poliitika suunatud [[Itaalia koloniaalimpeerium]]i loomisele ja Lõuna-Itaalia sadamad olid strateegilised kogu kaubandusele kolooniate suunal. Napoli nautis demograafilist ja majanduslikku taassündi peamiselt kuningas [[Vittorio Emanuele III]] huvi tõttu, kes oli siin sündinud.
 
Alates 1950. aastatest loodi [[Cassa per il Mezzogiorno]] kui suur avalik koondplaan Lõuna-Itaalia industrialiseerimiseks, mille eesmärgiks oli teha seda kahel viisil: maareformiga, luues 120 000 uut väikefarmi, ja "Kasvustrateegia" kaudu, mille järgi 60% kõigist valitsuse investeeringutest pidid minema Lõunasse, tugevdades seega Lõuna majandust uue kapitali meelitamisega, kohalike ettevõtete ergutamisega ja töökohtade tekitamisega. Siiski jäid eesmärgid suuresti täitmata ja tulemuseks oli Lõuna kiirenev subsideerimine ja riigisõltuvus, võimetus luua eraettevõtete kasvu. Isegi tänapäeval püsivad suured piirkondlikud erinevused. Lõuna-Itaalia on jätkuvalt vaene ja arenematu. Probleemiks on ikka veel laiaulatuslikulatuslik poliitiline korruptsioon, läbiv organiseeritud kuritegevus ja väga kõrged töötusesuur näitajadtöötus.
 
== Kultuur ==
[[Pilt:Taormina Pupi.jpg|thumb|Sitsiilia nukuteater onkuulub [[UNESCO vaimse kultuuripärandi loendid|UNESCO vaimse kultuuripärandi loenditeshulka]]]]
Lõuna-Itaalia piirkonnad said mõnevõrra erinevaid ajaloolisi mõjutusi kui ülejäänud poolsaar, alates kõige enam [[Magna Graecia|kreeka kolonisatsioonist]]. Kreeka mõju Lõunas oli määrav kuni latiniseerimise lõpetamiseni Rooma [[printsipaat|printsipaadi]] ajal. Kreeka mõjud tulid tagasi Rooma riigi lõpuperioodil, eriti pärast [[Justinianus I]] ja [[Bütsants]]i tagasivallutusi.
 
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/wiki/Lõuna-Itaalia"