Kirjanduslikud motiivid ja poeemid jõudsid ka sümfoonilisse muusikasse ning kasutusele võeti ka mõiste programmiline sümfoonia, mille keskmes oli romantiline kangelane või kirjanduslik teos. Näiteks on loonud Ferenc Liszt "Faust-sümfoonia", võttes aluseks Johann Wolfgang Goethe samanimelise värssdraama #Kirjandus.
==19. sajandi koosseisud==
===Sümfooniaorkester===
{{vaata|Sümfooniaorkester}}
19. sajandil toimusid sümfooniaorkestriga suured muudatused. Mitmed orkestripillid omandasid tänapäevase kuju, mis muutis pilli kõla ja mängutehnikat. Vaskpillidele lisati ventiilid, puupillidele lisati klapisüsteemi, keelpillidel pikenes sõrmlaud ja poogen. Samuti tulid kasutusele ka uued pillid, mis täiendasid orkestrikõla. Romantismi perioodi algul hakkas orkestri koosseis suurenema ning antud perioodi lõpuks oli orkester saavutanud hiiglasliku koosseisu, eesotsas Gustav Mahleri teoste esitamiseks.
Suure muudatuse sümfooniaorkestritega viis läbi Prantsuse helilooja Hector Berlioz, keda peetakse ka nüüdisaegsete orkestratsioonipõhimõtete alusepanijaks. Ta võttis kasutusele rohkelt löökpille ning pööras suuremat tähelepanu vaskpillidele.
Kõige enam loodi orkestrile programmilist muusikat ehk teose sisu ning pealkiri on seotud konkreetse teema või sündmusega.
Siiski leidus antud perioodil ka selliseid heliloojaid, kes ei olnud vaimustuses programmilisest muusikast ning jäid kindlaks akadeemilisusele ning klassitsimi perioodil kujunenud sümfooniatele. Selliseks heliloojaks oli näiteks Johannes Brahms, kes oli klassitsismi ajastu reeglitele vastava muusika suur austaja ning lõi ka ise samasuguseid teoseid. Ka oma sõnavõttudes ning ütlemistes oli ta väga konservatiivne ning oli sakkastiline kogu kirjanduse ning programmilisuse suhtes. Tema kõige suurim eeskuju oli Beethoven ning kõik oma neli sümfooniat on ta loonud väiksemale orkestrikoosseisule.
