19. sajandil toimusid sümfooniaorkestri koosseisussümfooniaorkestriga suured muudatused. Mitmed orkestripillid omandasid tänapäevase kuju, mis muutis pilli kõla ja mängutehnikat. Vaskpillidele lisati ventiilid, puupillidele lisati klapisüsteemi, keelpillidel pikenes sõrmlaud ja poogen. Samuti tulid kasutusele ka uued pillid, mis täiendasid orkestrikõla. Romantismi perioodi algul hakkas orkestri koosseis suurenema ning antud perioodi lõpuks oli orkester saavutanud hiiglasliku koosseisu, eesotsas Gustav Mahleri teoste esitamiseks.
Suure muudatuse sümfooniaorkestritega viis läbi Prantsuse helilooja Hector Berlioz, keda peetakse ka nüüdisaegsete orkestratsioonipõhimõtete alusepanijaks. Ta võttis kasutusele rohkelt löökpille ning pööras suuremat tähelepanu vaskpillidele.
