20. sajandi muusika: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
6. rida:
20. sajandi muusikas on siiski märgatavad teatud üldisemad suundumused – helikeelelt üha keerukamaks muutuvatele muusikasuundadele järgnevad tihti helikeelt lihtsustavad suundumused. Teisisõnu moderniseerumisele järgneb restauratsioon. Ometi ei tõrju reaktsioonina esile kerkivad suunad eelnevaid välja, vaid jäävad eksisteerima üheaegselt.
==Keerukustumine ja lihtsustumine==
Esimene, keerustumisprotsess, koondub mõiste alla modernism – uuenemine, mille puhul autorid teadlikult eemalduvad traditsioonidest. Modernistlikeks suundadeks 19, sajandi lõpul, 20. sajandi esimesel poolel on hilisromantism, impressionism ja ekspressionism, sajandi teisel poolel nt avangardism, ekperimentalism, minimalism. Teisel, lihtsustumisprotsessil, aga selline ühtne termin puudub, kuigi mõned autorid on seda nimetanud restauratsiooniks – modernismist eemaldumine, mille käigus toetub varasemate ajastute muusikatraditsioonidele. 20. sajandi esimesel poolel esindab restauratiivset suunda nt neoklassitsism, sajandi teisel poolel aga nt postmodernism (või kitsamalt ka polüstilism). Nimetatud katusmõistete puhul tuleb aga kindlasti arvestada, et need on suhtelised: nt neoklassitsism esindab võrreldes romantismiga modernistlikku, võrreldes ekspressionismiga aga restauratiivset suunda.
==Vana ja uue mõtteviisi vastandumine==
Vana ja uues vastandumine ei ole muusika ajaloos uus nähtus. Uus on 20. sajandil vaid kiirus, millega vastandumine aset leiab, uue ja vana vahetumise intervall aina tiheneb kasvõi kümnendi vaheni. Kui 20. sajandil eksisteerivad erinevad voolud ja stiilid kõrvuti, siis sajandi teisel poolel aina sagenevad heliloojate personaalstiilid, individuaalsed, originaalsed ja ainulaadsed kompositsioonitehnikad aina rohkem domineerivad: tänapäeva noor helilooja kogeb õpingute ajal peagi kogu muusikaajaloo spektri, seejärel peab iseseisvuma olles pidevalt vastamisi originaalsuse nõudega ja vajadusega leida just enda kompositsioonimeetod, kaubamärk. 21. sajandi algul räägitaksegi sünteesajastust, kus heliloojad ühendavad varasemaid väljendusvahendeid enda isikliku prisma läbi uueks orgaaniliseks loominguks. Selle eesliinis on ka eesti helilooja Erkki-Sven Tüür (1959).
Muusikaajaloolased on visualiseerinud muusikaajaloo nähtusi oma vastandlikuses ja vaheldumises kahel graafilisel viisil: laineline, looklev, siinuse taoline joon (aeg kulgeb horisontaalsuunas) ja spiraal (aeg kulgeb vertikaalsuunas)
===Uue ja vana mõtteviisi vastanduvad tendentsid varasematel sajanditel===
Keskajal 7. sajandi algul:
* Gregoriuse laulu reform (lihtsustamine)
* varasem orientaalselt kaunistatum psalmide ja rahvamuusika stiil
* Gregoriuse koraal jääb edaspidigi vana stiili sümbolina meloodilise elemendina (lad. k. cantus firmus, fikseeritud laul) osa uuemast muusikast, moodustades arenevale mitmehäälsusele baasi (nt organumi, motettide, missade alumise häälena)
Keskaja ja renessanssi üleminekuperioodil 13./14. sajandil:
*ars antiqua e vana kunst
*ars nova e uus kunst
Renessanssi ajastul 15./16. sajandil:
* reformatsioon
* vastureformatsioon
* eelmiste sajandite žanrid (nt motett) ja kompositsioonitehnika (nt isorütmika, cantus firmus tehnika) jäävad edaspidigi vana stiili sümbolina kasutusse
Baroki ajastul 17./18. sajandil:
*vana kirjaviis: stile antico e vana stiil (prima pratica) e esimene komponeerimisviis
*uus kirjaviis: stile moderno e modernne stiil (seconda pratica) e teine komponeerimisviis
Romantismi ajastul 19. sajandil:
*originaalsusnõue saab alguse (tulevik)
*biidermeieri restauratiivsed tendentsid
*uued žanrid, nt programmmuusika (sümfooniline poeem), sõnadeta laul, lihtne väikevorm (nt valss) areneb suurvormiks jne
*vana muusika taasavastamine ja taaselustamine (minevik)
Muutused ooperižanris
Hoolimata asjaolust, et ooperit on peetud üsnagi konservatiivseks žanriks ja see toimub konkreetsete reeglite järgi igal sajandil (muusika, teksti, lavastuse, näitlemise, lavalise liikumise ja koreograafia koosmõju põhimõtted on püsivad) on ka ooperi žanris toimunud alates selle ilmnemisest 1600 läbi sajandite pidev uuenemine, sh ka vastandumised: 18. sajandil tõsine ja koomiline ooper, vana numbriooper vs uus läbikomponeeritud ooper, lisandub laulumäng (Singspiel) ja ballettooper; 19. sajandil lisanduvad Wagneri tervikkunstiteos (Gesamtkunstwerk) ja kergem operett; 20./21. sajandil mono-ooper, multimeediumiooper; lahterdamatud multimediumipõhised ja interaktiivsed sünteesteosed ...
Samuti vahetuvad läbi sajandite libretto ehk lugude süžeed: Vana Testament, Uus Testament, müüdid, argielu süžeed, muinasjutt, kirjandusooper ...
==Helimaterjal ja selle käsitlemine==
Muidugi tuleb mööndada, et alates 1960ndatest aastatest, mil jõuti elektronmuusikas, sonorismis, müraesteetikas, John Cage'iliku "kõik on muusika" ja Karlheinz Stockhauseni kvaasiteadusliku ja filosoofilis-esoteerilise mõtteviisidega ka helimaterjali ja selle käsitlemise piirideni: ühelt poolt võeti heli oma spektris lahti (siinusheli kui jagamatu põhiline ehituselement, millest kogu muusika taasluua nö aatomist), teisalt süveneti kõlamassividesse kaotades kõik harmoonilised sagedusuhted ära. Seda äärmuslikkust näib et enam ületada ei saagi, mistõttu räägitakse ka sellest, et midagi päris-uut ükski helilooja tänapäeval enam luua ei saagi. See on omakorda tõsi, sest kõikide heliloojate muusikaline materjal on ühine. Muutuv ja erinev on vaid käsitlusviis, detailid, Euroopa-välise muusika struktuuride, teiste kunsti- ja muude (filosoofia, matemaatika, tehnika jne) valdkondade mõtteviiside ja tehnikate kaasamine (interdistsiplinaarsus) ja sulandamine oma muusikasse.
===Kaksteisthelitehnika, serialism, spektralism===
Pärast Arnold Schönbergi ja Josef Matthias Haueri kõlapildilt ja kompositsioonitehniliselt vastandlike kaksteisthelitehnikate (dodekafoonia ehk seeriatehnika ja kuuehelilised troobid) lõi 1950. aastatel Igor Strawinski omaenda omanäolise seeriakäsitluse. 20. sajandi teisel poolel arendasid seeriatehnika omalaadseid käsitlusi Ameerika Ühendriikide heliloojad Elliott Carter ja George Crumb, aga ka Kanada välis-eesti helilooja Udo Kasemets. Nõukogude Eestis katsetasid omalaadset kaksteisthelitehnikat nt heliloojad Arvo Pärt, Kuldar Sink ja Rein Laul, hiljem Lepo Sumera, Andrus Kallastu, Jüri Reinvere. 1950. aastatel serialiseeriti ka paljud teised muusikalised parameetrid: prantsuse helilooja Olivier Messiaen (tsükli "Quatre Études de rythme" teoses "Mode de valeurs et d'intensités", e. k. kestvuste ja intensiivsuste moodus, 1949-1950) andis tõuke ja avantgard-heliloojad Pierre Boulez, Karlheinz Stockhausen, Luigi Nono, Bruno Maderna jt arendasid sellest uue voolu, serialismi. 1990. aastatel kerkis üles uus vool, prantsuse spektralism, mille helilojad (Tristan Murail ja Gerard Grisey) veelkord püüdsid (arvuti abil) murda lahti heli oma tuumikus, võttes oma käsitluse ja tehnilise realisatsiooni aluseks igas võnkuvas naturaalses helitekitajas sisalduv ülemhelirea. Spektralism on mõjutanud tugevasti ka eesti heliloojaid Helena Tulve (1972) ja Toivo Tulev (1958) ja seeläbi muutus ka eesti noorema põlvkonna muusika (nt Märt-Matis Lill, Tatjana Kozlova, Ülo Krigul, Malle Maltis, Marianna Liik jpt).
====Mikrotonaalsus====
1920ndatel aastatel uuenes muusikaline materjal helikõrguse tasandil küll mikrotonaalsuse suunas (alates 1920ndatest, Alois Haba jt). See jäi aga nüüdismuusika üldpildis suhteliselt tahaplaanile, sest uusi instrumente oli ja on tänapäevalgi raske konstrueerida. See on leidnud taassündi alles 21. sajandi algul. Näide omanäolisest ja aina tuntumaks saavast mikrotonaaluse süsteemist on nn Bohlen-Pierce (BP) helilaad: 1970. aastatel inseneri Heinz Bohlenilt Saksamaal ja 1980. aastatel sõltumatult inseneri John Robinson Pierce'ilt avastatud tehislik skaala, mis ehitub üles kolmveerandtoonidest. Senine raamintervall oktav ja muud konsonantsed intervalid nagu kvint on muutunud mitte-harmoonilisteks sagedussuheteks ja langevad süsteemist välja, oktav asendub tritaaviga (oktav+kvint), tritoon (vähendatud kvint/suurendatu kvart) seevastu on häälestatud nö puhtaks, laadi konsonantseimaks intervalliks, vahetades oma senist imidži halvakõlalise ja välditud intervallina (diabolus in musica, kurat muusikas) meeldivalt ilusa kooskõla vastu välja. See on ennenägematu ja täielik pööre, ehkki ka varasematel ajastutel on intervallid sagedussuhete muutmise läbi erinevates häälestussüsteemides vahetanud oma staatuse dissonantsest konsonantseks intervalliks (nt terts ja kvart). Enne hästitempereeritud häälestuse leiutamise ja standardiks kujunemise (18. sajandil) on eksiteerinud kõrvuti paljud erinevad laadisüsteemid (nt keskajal Euroopas, aga ka Euroopa-välistes kultuurides siiamaani, nt gamelani või india muusikas) ja häälestused (uuritud teopreetiliselt juba ka vanade kreeklaste poolt), mille tagajärjel nii mõnigi c'st kaugem helistik ühes või teises häälestuses kõlas paremini või halvemini ja sellel on olnud ka mõju pillide ehitamisel. BP laadi on võimalik realiseerida süntesaatoril, kuid sellel on ka ehitatud mõned spetsiaalsed pillid (nt plokkflöödid, klarnet, torukellad). BP helilaadi süsteemi on käsitlenud 2010. aastatest alates traditsioonilise funktsionaalharmoonia süsteemiga analoogselt Eestis resideeruv helilooja Hans-Gunter Lock (1974).
| |||