|
'''Helikandja''' on [[andmekandja]], millele on võimalik salvestada [[heli]]sid, täpsemalt neile vastavaid signaale -– [[Audiosignaal|audiosignaale]]. Peamiselt salvestatakse helikandjatele muusikat ja kõnet, kuid ka muid helisid (nagu näiteks linnulaulu ja muid loodushelisid).
[[Muusikaproduktsioon]]is kasutatakse helikandjaid muusikaliste [[fonogramm]]ide tootmiseks.
Helikandjad tulid koos [[helisalvestus]]ega tulid kasutusele 19. sajandi viimasel veerandil. Teadaolev esimene helikandja on olnud optilise salvestusesalvestise kandja 19. sajandi keskpaigast.
== Mehaanilise helisalvestuse helikandjad ==
Esimeseks helikandjaks oli [[fonograaf]]i vahatrummel. Seejärel võeti laialdaselt kasutusele [[Grammofon|grammofonid]] ja nende jaoks sai põhiliseks helikandjaks [[šellak]]plaat (Ø 10 tolli, 78 p/min), mis tuli müügile aastal 1904. Šellakplaadid jäid põhiliseks [[MehhaanilineMehaaniline helisalvestus|mehhaanilisemehaanilise helisalvestuse]] helikandjaks rohkem kui pooleks sajandiks.
Kauamängivad ehk mikrosalvestusega heliplaadid võeti laialdaselt kasutusele kohe pärast II MSmaailmasõda (LP ''Long Play'' (Ø 12 tolli, {{frac|33|1|3}} p/min, 1948, EP ''Extended Play'' Ø 10 tolli'', {{frac|33|1|3}},'' p/min ja ''45 rpm Single''). Põhiliseks plaadi materjaliks sai polüvinüülkloriid, mistõttu selliseid plaate nimetatakse [[vinüülplaat|vinüülplaatideks]]. [[stereofoonia|Stereofooniliste]] heliplaatidena 45/45-süsteemis on neid teostatudtehtud alates aastast 1953, masstoodanguna alates 1958. aastast.
== Optilised helikandjad ==
Peamiseks optiliseks helikandjaks sai helifilmi ajastul filmilint. Sellele lisati optiline helirada (või mitu rada). Kuni II Ms-nimaailmasõjani oli optiline helisalvestus ja helikandja kõige kõrgekvaliteedilisematkõrgema kvaliteediga heli taasesitust andev. lahendus.
== Magnetilise helisalvestuse andmekandjad/helikandjad ==
Magnetsalvestise kandjana võeti alguses (1898) kasutusele traat, kuid peadseltpeatselt ka lint. Mittemetalsele alusele kantud magnetilise töökihiga [[magnetlint]] võeti kasutusele 1930ndatel aastatel (patent aastast 1928). Sellist linti kasutati [[Magnetofon|magnetofonides]] lindiketaste kujul kerituna lahtistele või külgedega lindipoolidele umbes alates aastast 1935, Seejärelseejärel aga püüti lindipoole paigutada kassettidesse (''RCA Cartridge'' 1958, mitmesugused kinnise ringlindiga ''cartridge''<nowiki/>'id, Philipsi ''Compact Cassette'' 1963, Olympuse [[mikrokassett]] jt.). Eriti laia leviku sai nendest [[helikassett|kompaktkassett]].
== Digitaalse helisignaali kandjad ==
Sellele [[analoogsignaal]]i kandjate ajajärgule järgnenud digiajastul olid helisalvestusehelisalvestise kandjateks esialgu arvuti kõvaketas ja arvutustehnikas laialdaselt kasutusel olnud magnetlint. Hiljem võeti kasutusele ka spetsiaalselt helisalvestuse jaoks kohaldatud lahendused ([[DAT-magnetofon|DAT-magnetofoni kassetid]]).
Seejärel tulid kasutusele optilised andmekandjad [[CD-plaat]] (1982), [[SACD]] ja [[DVD-Audio]], samuti [[magnetoptiline ketas]].
Digitaalsetele kandjatele on helisignaal tavaliselt salvestatud kompresseerituna (näiteks [[MP3|mp3]] formaadis-vormingus).
Tänapäeval kannab (heli)salvestist peamiselt [[välkmälu]][[kiip]] ([[mälupulk|mälupulgas]], [[mälukaart|mälukaardis]], [[SSD|SSD-kõvakettas]]).
| 