Mortal Questions: erinevus redaktsioonide vahel

Võib püüda leida laiemaid viimseid muresid, mida ei saa pidada väikseks, tühiseks ja individuaalseks. Need, kes püüavad elule mõtet omistada, otsivad tavaliselt rolli või funktsiooni millegi endast suurema raames (ühiskond, riik, revolutsioon, ajaloo progress, teaduse progress, religioon ja Jumala au). Aga see eeldab, et laiem üritus ise ei ole tühine. Ja see mittetühisus peab taanduma sellele, millest me aru saame. Oletame, et me saame teada, et inimesed on aretatud teistele olenditele delikatesstoiduks. See ei annaks elule mõtet, sest esiteks me ei teaks, mis on nende teiste olendite elu mõte, teiseks poleks ikkagi selge, mis mõttes see meie elu meie endi jaoks mõttekaks teeks. Tõsi küll, tavaliselt teenitakse kõrgemat olendit, riiki jne teistmoodi. Kui inimene on millegi suurema osa, võib tal tekkida tunne, et see suurem on tema osa. Siis nad ei muretse mitte endale eriomase pärast, vaid samastavad end suurema ettevõtmisega, mis annab neile täitumuse. Aga suuremas eesmärgis võidakse kahelda samamoodi ja samadel põhjustel nagu indiviidi elus. Selles viimset õigustust leida on sama legitiimne nagu leida seda individuaalse elu üksikasjadest. Aga see ei muuda tõsiasja, et õigustustele tuleb lõpp ainult juhul, kui me tervikut kõrvalt ei vaata; ka ajaloo progressile jne saab kõrvalt vaadata ja seda küsimärgi alla panna. Mõte, õigustus, tähendus saavad ilmuda ainult siis, kui meil teatud punktist alates enam õigustusi tarvis ei ole. Seesama, mis teeb kahtluse vältimatuks väikeste individuaalsete eesmärkide puhul, teeb seda ka suurema eesmärgi puhul. Kui fundamentaalne kahtlus on kord alanud, siis ei saa seda peatada. [[Albert Camus]] mainib "[[Sisyphose müüt|Sisyphose müüdis]]", et [[absurd]] tekib sellepärast, et maailm ei rahulda meie nõudmisi tähenduse järele. See vihjab, et kui maailm oleks teistsugune, võiks ta neid rahuldada. Aga see ei ole nii: ei paista olevat mõeldavat maailma, mille kohta meil ei saaks tekkida lahendamatuid kahtlusi. Nii et meie olukorra absurdsus ei tule mitte meie ootuste ja maailma vahelisest kokkupõrkest, vaid kokkupõrkest meie endi sees.

 

 

Filosoofiline absurditaju meenutab epistemoloogilist [[skeptitsism]]i. Kummalgi juhul ei vastandata filosoofilist kahtlust kaheldamatult kindlatele asjadele, kuigi selleni jõutakse ekstrapoleerides [[kahtlus]]te juhtumitelt tõendamis- või õigustamissüsteemi sees, kus eeldatakse vastandust kindlatele asjadele. Kummalgi juhul on tegu meie piiratusega ning meie võimega need piirangud mõttes ületada, nähes neid vältimatute piirangutena. Skeptitsism algab siis, kui me asetame end maailma, mille kohta me pretendeerime teadmisele. Me paneme tähele, et teatud tüüpi tõendid veenavad meid, me oleme valmis selleks, et uskumuse õigustustele tuleb lõpp, meil on tunne, et teame paljusid asju, kuigi me ei tea ja meil pole alust uskuda nende asjade eitust, mille tõesus teeks vääraks selle, mida me väidame teadvat. Näiteks ma tean, et ma vaatan paberit, kuigi mul puuduvad adekvaatsed alused väita, et ma ei näe und; ja kui ma näen und, siis ma ei näe paberit. Siin on kasutatud tavaarusaama sellest, kuidas näivus võib reaalsusest lahkneda, selleks et näidata, et me võtame maailma suuresti enesestmõistetavalt; kindlust, et me ei näe und, saab õigustada ainult tsirkulaarselt, viidates sellelesamale näivusele, mis on kahtluse all. Oletus, et ma näen võib-olla und, on võib-olla pisut kunstlik, aga see võimalus lihtsalt näitab, et meie teadmispretensioonid sõltuvad sellest, et meile ei tundu vajalik välistada teatud alternatiive, ning unenägemise ja täieliku [[hallutsinatsioon]]i võimalus lihtsalt esindavad paljusid võimalusi, mis ei tule pähegi. Kui me juba vaatame kogu oma [[uskumus]]te, [[tõendid|tõendite]] ja [[õigustus]]e süsteemi kõrvalt ning näeme, et hoolimata oma pretensioonidest töötab see ainult tänu sellele, et maailma võetakse suuresti enesestmõistetavalt, siis me ei saa kõiki neid näivusi vastandada alternatiivsele reaalsusele. Me ei saa oma tavareaktsioonidest lahti, ja ilma nendeta ei jääks meile üldse vahendeid mingisuguse reaalsuse käsitamiseks.