Vikipeedia

Kõlar: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
PResümee puudub
Resümee puudub
1. rida:
'''Kõlar''' on [[elektroakustika |elektroakustiline]] muundur, mis koosneb harilikult ühest, kahest või enamast [[valjuhääldi]]st, neid eraldavatest [[sagedusfilter |sagedusfiltritest]] ja korpusest. Viimase moodustavad kõlari konstruktsiooniosad (eelkõige kast), mille suuruse ja kuju sobiva valikuga saab mõjutada kõlari sagedus- ja suunakarakteristikuid.
[[Pilt:Lautsprecherboxen.jpg|400px|pisi]]
 
== Üldehitus ja liigid ==
Korpuseta valjuhääldi kiirgab helilaineid ruumi nii esi- kui ka tagaküljelt. Need lained on vastandfaasis (kui ees toimub õhu tihendamine, siis tagapool hõrendamine, ja vastupidi). Ette- ja tahapoole kiirgunud helilained võivad peegeldudes ja liitudes ruumis ka nõrgeneda. Vabas õhus paikneva valjuhääldi korral esineb lisaks nähtus, mida tuntakse akustilise lühisena – membraan nagu pumpab õhku ümber valjuhääldi serva eest taha ja vastupidi, sõltuvalt membraani liikumise suunast. See heli kiirgamist shuntivnõrgendav efekt sõltub valjuhääldi mõõtmetest ja algab umbkaudu sagedusest, millel heli lainepikkus saab suuremaks kui valjuhääldi läbimõõt. 15 cm läbimõõdu juures langeb valjuhääldi poolt kiiratav helirõhk selle tõttu võrdeliselt sagedusega alates sagedusest 2000 Hz kuni sageduseni, mille juures ilmneb valjuhääldi elektromehaaniline resonants (mis 15 cm läbimõõdu korral on tavaliselt kuskil vahemikus 50...100 Hz).
 
Helilaine teekonda saab pikendada ja sellega madalate helide esitust parandada, kui kinnitada valjuhääldi suurele plaadile, nn kõlalauale, või tagant lahtisesse kasti. Kuid piisavalt heade tulemuste saamiseks kujuneksid niisuguse tarindi mõõtmed kohatult suureks, sest kõlalaua või kasti mõõtmed peaksid olema suuremad kui soovitava madalate sageduste piirsageduse poollaine pikkus (näiteks 100 Hz jaoks 1,5 m, kasti korral vähem, sest sügavusmõõt omab ka mõju, olles nagu tagasipööratud kõlalaua osa). Kui kasutatava valjuhääldi omaresonantsi sagedus on soovitavast alumisest sageduspiirist oluliselt madalam, siis on sellise akustilise süsteemi sagedus-, ja vastavalt ka siirde- ja impulsskarakteristikud esimest järku, mistõttu selline süsteem annab eksponentsiaalselt sumbuva (mitte aga võnkuvalt ehk resoneerivaltvõnkuva) sumbuva impulssreaktsiooni. Sellise akustilise süsteemi kasutegur on suhteliselt suur ja helikõla loomulik.
 
Mõõtmete vähendamise eesmärgil kasutatakse kõlari korpuse põhitüübina seetõttuvaldavalt kinnist kasti ja selle erikuju – bassireflekskasti. Reflekskõlaril on madalatel sagedustel mõnevõrra parem kasutegur kui kinnisel kõlaril ja ühesuguste gabariitide korral ka mõnevõrra madalam alumine piirsagedus, kuid see saavutatakse sagedus- ja siirde- või impulsskarakteristiku resonantsilise iseloomu tekkimise hinnaga (millega kaasneb kõmisemise efekt). Kasti sisekajade nõrgestamiseks ja seisulaine efekti nõrgestamiseks kesk- ja kõrgematel sagedustel kaetakse kasti sisepinnad tihti paksu vatikihiga.
 
Suuruse järgi võib eristada võrdlemisi väikseid riiulikõlareid ja suuremaid põrandakõlareid. ViimastedViimased on üldiselt ka suurusjärgu võrra suurema võimsusega ja tunduvalt madalama alumise piirsagedusega. Ka kasuteguri poolest võivad nad olla paremad kui väikesed riiulikõlarid, milles alumist sageduspiiri on kasuteguri arvel püütud võimalikult madalaks saada, kuid üldiselt ei ole nendelt põhjust oodata alumist sageduspiiri alla 80–10080…100 hertsi.<br> (Varem laialt kasutusel olnud –14 dB normeerimistaseme korral võiks sellele vastata 40...50&nbsp;Hz).
(Varem laialt kasutusel olnud –14 dB tasemel normeerimisel võiks sellele vastata näiteks 40...50&nbsp;Hz).
 
== Mitmeribalised kõlarid ==
Üks valjuhääldi ei suuda luua küllalt ühtlast helirõhku kogu laias talitlussagedusalas. Avarriba-valjuhääldeile on lisaks sageduskäigu ebaühtlusele omased mitut liiki moonutused. Neist olulisimana tuleb nimetada ristmodulatsioonmoonutust: madalatel sagedustel võngub membraan suure amplituudiga, [[modulatsioon |moduleerides]] liikumiskarakteristiku ebalineaarsuse kaudu teatud määral kõrgema sagedusega heli komponentide amplituudi. Seepärast jaotatakse kogukõlari esitatav sagedusala kaheks või ka kolmeks ribaks; iga sagedusriba helisagedusi esitab siis valjuhääldi, millel on selleks hästi sobivad parameetrid.
 
Mitmeribakõlareis kasutatavaid valjuhääldeid liigitatakse harilikult madal-, kesk- ja kõrgsageduselementideks. Igas sagedusribas võib olla kasutatud ka rohkem kui ühte valjuhääldit, näiteks suurema võimsuse saavutamise eesmärgil, madalsageduslike valjuhääldite puhul ka nende omaresonantsi sageduse mõningaseks allaviimiseks (ligilähedaselt ruutjuurseaduse järgi).
 
Helisignaal jaotatakse kasutatavate valjuhääldite jaoks sobivatesse sageduribadesse madal-, kõrg- ja ribapääsfiltristribapääsfiltritest koosneva [[sagedusfiltrisagedusfilter |sagedusjaotusfiltrisagedusjaotusfiltrite]]te komplekti abil.
 
Sageduslikuks jaotamiseks võidakse kasutada kõlari sisse paigaldatud passiivfiltreid, kuid seda võidakse teha juba nö.n-ö nõrga signaali osas, kasutades aktiivseid analoogfiltreid või digitaalfiltreid, mis lülitatakse signaalitrakti enne võimsusvõimendeid.
* Passiivfiltrid paiknevad tavaliselt kõlaris ja on ühendatud võimsusvõimendi väljundi ja kõlari vahele. Nendes tuleb võimsusahela madalaväikese oomilisuse[[aktiivtakistus]]e tõttu kasutada suure mahtuvusega kondensaatoreid, jämedast traadist suure induktiivsusega poole ja traattakisteid, sest filtrielementides muundub küllaltki suur osa võimsusvõimendi väljundsignaali energiast soojuseks.
* Aktiivfiltrid ühendatakse [[helivõimendi]] nõrga signaali ahelasse (nt eel- ja lõppvõimendi vahele). Tavaliselt kuuluvad nende lülitusse ainult takistid ja kondensaatorid ning aktiiv- ehk võimenduselemendid. Iga sagedusriba jaoks on siis vaja eraldi võimsusvõimendit, kuid selle vältimiseks tihti realiseeritase mõni filtritest passiivfilrina.
* Digitaalfiltrid ühendatakse nõrga signaali ahelasse (nt eel- ja lõppvõimendi vahele) analoogiliselt aktiivfiltritega. Nende põhielement on [[signaaliprotsessor]] koos selle juurde või sisse kuuluvate [[Analoog-digitaalmuundur |analoog-digitaal-]] ja [[digitaal-analoog-muunduritega (AD- ja DA-muunduritega)muundur]]itega.
 
Ribade ülekattealades paratamatult tekkivad amplituudi- ja faasimoonutused osutuvad vähem märgatavateks, kui jaotussagedused jäävad väljapoole kõrva (kuuldeaparaadi) selles suhtes kõige suurema tundlikkusega sageduspiirkonda, milleks on 600–3000600…3000 Hz. Ühtlasi ei satu jaotussagedused sellise valiku korral suure osa heliallikate põhitoonide alasse. Nii on enamikus kolmeribakõlareis alumine jaotussagedus valitud vahemikku 300–600300…600 Hz ja ülemine vahemikku 2500–35002500…3500 Hz.
 
== Kõlarisüsteem ==
[[Helivõimendi]] väljundisse ühendatav akustiline süsteem koosneb reeglinaenamasti mitmest kõlarist, näiteks kahest kõlarist tavalise stereoheli kuulamiseks või kuuest kõlarist ümbritseva helivälja ehk ringheli (''surround sound'') loomiseks [[Dolby Digital|5.1-helisüsteemis]].
{{vaata | Dolby Digital}}
Kõlarisüsteemi kuulub sageli kanalitele ühine madalsageduselemendiga kõlar (''woofer''). Seda nimetatakse bassikõlariks, kui see töötab koos satelliitkõlaritega, s.o keskmisi ja kõrgeid helisagedusi esitavate väikeste kõlaritega, või siis süvabassikõlariks (''subwoofer'') , kui ta on mõeldud täienduseks laiaribalistele kõlaritele, sest nendegi kõlarite alumine sageduspiir ei küündi kuigi madalale – ka heal põrandakõlaril 40–6040…60 hertsini (helirõhutasemel –3&nbsp;dB).
 
Satelliitkõlarisüsteem on mõeldud väiksesse tuppa, kus pole ruumi suuremate kõlarite jaoks. RiiulikõlariteNiisuguste riiulikõlarite ja bassikõlari vaheliseks jaotussageduseks kujuneb satelliitkõlaritekõlarite väiksuse tõttu siis paarsada hertsi.
 
== Kõlarite parameetrid ==
Kõlarite parameetrid ja nende mõõtmise metoodika on kindlaks määratud riikide ja rahvusvaheliste standarditega,. nt EVS EN 60268-5 jt.
 
'''Nimivõimsus''' on niisugune kõlarisse juhitava signaali efektiivvõimsus ([[Efektiivväärtus |RMS-võimsus]]), millega kõlar võib kestvalt töötada ning mille puhul [[mittelineaarmoonutus]] ei ületa etteantud väärtust (nt 1%). Kui moonutust pole kõlarite andmestikus märgitud, võib see nimivõimsusel ulatuda 10 protsendini. Nimivõimsus ei iseloomusta kõlari kvaliteeti ega otseselt ka tekitatavat helirõhku, vaid näitab üksnes kõlari koormatavust ehk võimsustaluvust.
 
Kõlari nimivõimsuse kõrval näidatakse sageli tippkoormatavus, ka nime all '''muusikavõimsus''' või lühiajaline võimsus, mis võib ületada sõltuvalt mõõtetingimustest nimivõimsust kuni 3-kordselt. Sellele võimsusele vastavat signaali on kõlar suuteline kahjustumata taluma muusikavõimsuse korral kuni paarisekundiste lõikudena, s.o reaalse muusikasignaali tippudena).
 
'''Tundlikkus''' väljendab energiamuunduse tõhusust. Kõlari tundlikkus näitab, millise [[helirõhk |helirõhu]] tekitab kõlar 1 meetri kaugusel, kui kõlarisse antakse 1000-hertsine siinussignaal võimsusega 1 vatt. Selle helirõhu taset arvestatakse [[kuuldelävi |kuuldelävele]] vastava helirõhu suhtes ja väljendatakse [[detsibell]]ides, tähis SPL.
43. rida:
Kõlarite tundlikkus on 90&nbsp;dB/W/m ringis. Kuna teatavasti 3 detsibellile vastab võimsuse kahekordistumine, siis kõlarisse, mille tundlikkus on nt 86&nbsp;dB, tuleb anda sama helirõhu tekitamiseks neli korda rohkem võimsust kui 92-detsibellise tundlikkusega kõlarisse.
 
'''Nimitakistus''' on aktiivtakistus, millega asendatakse kõlari tegelik näivtakistus temale rakendatava võimsuse arvutamisel. Kõlari näivtakistuse määrab valjuhääldite ja filtrielementide kompleksne näivtakistus ja see võibsõltub sõltuda oluliselt sagedusest märgatavalt (madalatel sagedustel kordades).
 
Nimitakistuse standardsed väärtused on 2, 4, 6 ja 8&nbsp;Ω; neist levinuim 4&nbsp;Ω (tegelik näivtakistus võib tugevasti sõltuda sagedusest jasõltuvalt muutuda nt vahemikus 3...25&nbsp;Ω). Võimendit võib enamasti probleemideta koormata tema ettenähtud koormustakistusest ühe astme võrra erinevat nimitakistust eviva kõlariga, võttes seejuures arvesse seda, et suurema takistusega kõlar korral ei&nbsp;kasutata ära võimendi kogu potentsiaalset väljundvõimsust, väiksema takistusega kõlari korral võib võimendi aga saada üle koormatud kas väljundvoolu või väljundtransistoride lubatava kaovõimsuse osas.▼
 
'''Talitlussagedusala''' on sageduspiirkond, mille piiridel on helirõhutase etteantud detsibellide arvu võrra madalam kui kesksagedustel. Mainekate tootjate andmestikus esitatakse nimisagedusala, mille puhul sagedustunnusjoone langus piirsagedustel on –3&nbsp;dB (umbes 30%) või isegi –2&nbsp;dB (umbes 20%) (nt sagedustel 50 ja 32&nbsp;000 hertsi on langenudtase 3 detsibelli madalamalemadalam kui on keskmine helirõhu tasekeskmiselt sagedusvahemikus 100...8000&nbsp;Hz). Mõnel juhul antakse sageduskäigu ebaühtlus, näiteks bassikõlaril vahemikus 30...150&nbsp;Hz, ±3&nbsp;dB. Kõlarite sageduskäigu andmed on tootjate poolt saadud laboritingimustes ning sageli vähemal või suuremal määral idealiseeritud. ▼
▲Nimitakistuse standardsed väärtused on 2, 4, 6 ja 8&nbsp;Ω; neist levinuim 4&nbsp;Ω (tegelik näivtakistus võib tugevasti sõltuda sagedusest ja muutuda nt vahemikus 3...25&nbsp;Ω). Võimendit võib enamasti probleemideta koormata tema ettenähtud koormustakistusest ühe astme võrra erinevat nimitakistust eviva kõlariga, võttes seejuures arvesse seda, et suurema takistusega kõlar korral ei&nbsp;kasutata ära võimendi kogu potentsiaalset väljundvõimsust, väiksema takistusega kõlari korral võib võimendi aga saada üle koormatud kas väljundvoolu või väljundtransistoride lubatava kaovõimsuse osas.
Kõrgekvaliteediliste võimendite ja kõlarite ülemine sageduspiir ületab täiskasvanud iimese ülemiseks kuuldepiiriks peetava 16&nbsp;kHz mitmekordselt, et edastada ka ülemtoone (kuni 5. harmooniliseni) ja seega loomutruumalt reprodutseerida järsu tõusuga impulsshelisid.▼
 
'''Kõlari kasutegur''' – akustilise väljundvõimsuse ja kõlarisse siseneva elektrilise võimsuse suhe – jääb üldiselt vahemikku 0,1...1%. Põhiosa kõlarisse juhitavast elektrienergiast muundub soojuseks (peamiselt võnkepoolides)
▲'''Talitlussagedusala''' on sageduspiirkond, mille piiridel on helirõhutase etteantud detsibellide arvu võrra madalam kui kesksagedustel. Mainekate tootjate andmestikus esitatakse nimisagedusala, mille puhul sagedustunnusjoone langus piirsagedustel on –3&nbsp;dB (umbes 30%) või isegi –2&nbsp;dB (umbes 20%) (nt sagedustel 50 ja 32&nbsp;000 hertsi on langenud 3 detsibelli madalamale kui on keskmine helirõhu tase sagedusvahemikus 100...8000&nbsp;Hz). Mõnel juhul antakse sageduskäigu ebaühtlus, näiteks bassikõlaril 30...150&nbsp;Hz, ±3&nbsp;dB. Kõlarite sageduskäigu andmed on tootjate poolt saadud laboritingimustes ning sageli vähemal või suuremal määral idealiseeritud.
▲Kõrgekvaliteediliste võimendite ja kõlarite ülemine sageduspiir ületab täiskasvanud iimese ülemiseks kuuldepiiriks peetava 16&nbsp;kHz mitmekordselt, et edastada ka ülemtoone (kuni 5. harmooniliseni) ja seega loomutruumalt reprodutseerida järsu tõusuga impulsshelisid.
 
'''Kõlari kasutegur''' – akustilise väljundvõimsuse ja kõlarisse sisse mineva elektrilise võimsuse suhe – jääb üldiselt vahemikku 0,1...1%. Põhiosa kõlarisse juhitavast elektrienergiast muundub soojuseks (peamiselt võnkepoolides). Kui on teada kõlari tundlikkus (näites 90&nbsp;dB/W/m), võib kasuteguri ''η''<sub>0</sub> arvutada järgmise valemiga:
:<math> \eta_{0}=10^{\frac{90-112}{10}}=0,006, </math>
 
s.o. 0,6%.
 
Valemis esinev helirõhutase 112&nbsp;dB vastab teoreetilisele kasutegurile 100%.
 
== Kõlaritüübid ==
KuiKõlari sagedusala alumistalumise piiri ei&nbsp;määramääravad lisaks valjuhääldi omadusedomadustele (omaresonants), siis määravad sagedusala alumise piiri kõlari kasti suurus ja tüüp, olgu siis tegemist kolmeribalise stereokõlariga või eraldi bassikõlariga. Valjuhääldi võnkeruumi tarvilik maht väheneb võrdeliselt alumise piirsageduse 3. astmega (nt sagedusel 150&nbsp;Hz on vajalik maht 8 korda väiksem kui sagedusel 75&nbsp;Hz), ehk teiste sõnadega, kasti lineaarmõõt väheneb pöördvõrdeliselt alumise piirsagedusega.
 
[[Pilt:Geschlossenes Lautsprechergehäuse (enclosure).png|pisi|150px| Kinnine kõlar]]
 
=== Kinnine kõlar ===
Kinnises kastis paiknev valjuhääldi kiirgab helindatavasse ruumi ainult oma esiküljelt, nii et akustilist lühist ei&nbsp;saa tekkida. Kuid kinnine kast tõstab oluliselt võnkesüsteemi omaresonantsi sagedust. Kõlari sageduspiiri aitavad alandada eriehitusega, nn kompressioonvaljuhääldid, millel on algselt väga madal omaresonantsi sagedus ja mille võnkesüsteem saab moonutusvabalt liikuda suure amplituudiga. Suletud ruumis olev õhk pidurdab madalatel sagedustel valjuhääldi difuusori võnkeulatust. Seetõttu tõuseb valjuhääldi põhiresonantsisageduspõhiresonantsi sagedus seda enam, mida suurem on valjuhääldi suudme läbimõõdu ja kasti mahu suhe. Seega üldjuhul väiksema valjuhääldi kasutamisel kõlari sageduspiir alaneb mõnevõrra (seda küll kasuteguri arvel).
 
Kinnisel kõlaril on hea impulsiesitus (väike [[mittelineaarmoonutus |DIM-moonutus]]) ning bassid kõlavad puhtalt. Arvutuslikult optimaalse vabamahu korral on sageduskarakteristiku kasv sujuv; liiga väikese mahuga kastis kasvab helirõhk ülabasside piirkonnas (tajutav kõlarile isloomuliku sagedusega tüminana).
76. rida ⟶ 78. rida:
*ühesuguse mahu ja alumise piirsageduse korral 1,41 korda suurem kasutegur;
*ühesuguse mahu ja kasuteguru korral 1,26 korda madalam piirsagedus;
*ühesuguse piirsageduse ja kasuteguri korral korral on mõnevõrra väiksem ka kasti maht.
 
Nende omaduste tõttu on reflekskõlar levinuim kõlaritüüp. Õigesti dimensioneeritud, ehitatud ja väljahäälestatud kõlaril on sile (laineteta) sagedustunnusjoon kuni alumise lõikesageduseni. Kuid reflekskõlari sageduskäik on väga tundlik valjuhääldi parameetrite muutuste ja ehitusvigade suhtes (nt korpuse ebatihedus): tagajärjeks basside nõrgenemine ning hägustumine. Kuna reflekskõlari sagedustunnusjoon langeb järsumalt (teoreetiliselt 24&nbsp;dB/oktav ehk neljandat järku langus) kui kinnisel kõlaril (12&nbsp;dB/oktav ehk teist järku langus), siis annab mõnel juhul tunda faasi- ja siirdemoonutus alumise piirsageduse ümbruses. Resonaatori häälestussagedusest madalamate sagedustega võnkumiste puhul käitub kast peaaegu nagu avatud kast, mistõttu membraani võnkumise amplituud võib kasvada siis ohtlikult suureks. Võimsatel bassikõlaritel kasutatakse seepärast madala, umbes 25-hertsise lõikesagedusega [[sagedusfilter |kõrgpääsfiltrit]], mida nimetatakse infrahelifiltriks (''infrasonic filter, subsonic filter'').
84. rida ⟶ 86. rida:
Kinnise ja reflekskorpuse kombinatsioonina leiavad teatavat kasutamist ka ribapääskõlarid. Niisuguse kõlari kast on jaotatud kahte ossa, kusjuures valjuhääldi asetseb kinnise ruumi ja bassikanaliga ruumi vahelises seinas. Seega on näha ainult bassikanali suue korpuse ühel küljel. Valjuhääldi ette jääv õhumaht koos kanaliga moodustab Helmholtzi resonaatori, mis toimib madalpääsfiltrina.
 
Ribapääskõlari nimetus tulebki kaheosalise korpuse omadusest piirata nii ülimadalaid kui ka bassihelidest kõrgemaid sagedusi (nt alates 120–150120…150 hertsist); sagedustunnusjoon langeb mõlemale poole kiirusega umbes 12&nbsp;dB oktavi kohta (ehk ligikaudu teist järku süsteemile vastavalt). Niisiis on tegemist bassikõlariga, kusjuures pole vaja infrahelifiltrit ega kõrgemaid sagedusi tõkestavat madalpääsfiltrit. Seda tüüpi kõlar tekitab ka tagasihoidliku mahu korral küllalt tugeva helirõhu, kuid bassid pole alati kuigi puhtad.
 
== Bassikõlarid ==
Eriti madalate sageduste – basside – esiletoomiseks ühendatakse [[helivõimendi]] või [[AV-ressiiver |ressiivri]] eriväljundisse bassikõlar. Nii satelliit- kui ka lairibakõlaritega akustilistes süsteemides kasutatakse enamasti aktiivset bassikõlarit, mille korpuses paikneb madalpääsfilter ja võimsusvõimendi. Nagu teada, on madalamatel sagedustel vaja oluliselt võimsamat signaali, kuna madalamal sageduselsest sama helirõhu tekitamiseks peab õhuvõnkumise amplituud kasvama pöördvõrdeliselt sagedusega.
 
Ka väheneb inimkõrva tundlikkus sageduse alanedes mõnevõrra, nõrkade helide korral aga tugevasti (vt [[helivaljus]]). Näiteks kostavad ühevaljuselt 1000-hertsine toon tasemel 80&nbsp;dB ja 50-hertsine toon tasemel 92&nbsp;dB. See loomuliku helipildi taju juurde käiv asjaolu osutub elektroakustikas mõnevõrra problemaatiliseks, sest subjektiivselt võidakse soovida seda kompenseerida. Helirõhu taseme tõstmiseltõstmisega 3&nbsp;dB võrra kaasneb aga võimsuse kahekordistumine. Toodud näite puhul vastaks 12&nbsp;dB võrra ehksignaalitugevuse 4-kordsele signaalitugevuse kasvule 16-kordne võimsuse kasv. Kui&nbsp;80(12&nbsp;dB-le) vastaksvõimsuse näiteks16-kordne kesksageduselementikasv. juhitava signaali võimsus 1&nbsp;vatt, siis bassikõlaris peaks sama helitugevuse taju saamiseks 50 Hz sagedusega signaali võimsus olema 16&nbsp;W.
 
Bassikõlarid võivad olla kinnises või reflekskorpuses. Kast on traditsiooniliselt kuubile lähedase kujuga. Reflekskõlari alumine sageduspiir on tööpõhimõttest tulenevalt mõnevõrra madalam kui niisama suurel kinnisel kõlaril. Seevastu on kinnise kõlari bassid puhtamad.
95. rida ⟶ 97. rida:
Toimepõhimõttelt tuntakse otsekiirgureid, millest helilained levivad ruumi nagu tavalisest kõlarist ettepoole, ja põrandakiirgureid, mis suruvad olulise osa võnkeenergiat välja kõlari põhja ja põranda vahelt ümberringi, seejuures ka põrandatarindite kaudu (seega mõeldav kasutada ainult üksikelamus).
Süvabassikõlari ülemine piirsagedus (tasemel –3&nbsp;dB) jääb tüüpiliselt vahemikku 50...120&nbsp;Hz. MadalaimKallitel esitatav sagedusmudelitel võib madalaim esitatav sagedus olla 15...30&nbsp;Hz.
 
Kvaliteetsete süvabassikõlarite võimenditel on jaotussagedus astmeliselt või sujuvalt reguleeritav; nii saab akustise süsteemi kõlarite sageduskarakteristikuid omavahel katsetamise teel nii sobitada, et kõik kõlarid koos looksid tervikliku helivälja. Parematel kõlaritel on ka faasinihkeregulaator saabuva helilaine ajaliseks nihutamiseks (enamasti sujuvalt vahemikus 0...180°). Siis saab kindlas kuulamiskohas kuuldeliselt sobitada omavahel bassikõlari ja lairibakõlarite (või ka teise bassikõlari) helitasemed, kasutades muidugi ka bassikõlari helitugevusregulaatorit.
128. rida ⟶ 130. rida:
Bassikõlari asukohta peetakse üldiselt suvaliseks, sest sagedustel alla 120&nbsp;Hz pole helilainete saabumise suund enam määratav. Näiteks sagedusel 100&nbsp;Hz on heli lainepikkus 340/100&nbsp;=&nbsp;3,4&nbsp;m, nii et kummagi kõrva mõnesentimeetrist kaugusevahet heliallikast ei suuda kuulmistaju eristada.
 
Ometi väljuvad bassikõlarist sujuvalt nõrgenevalt ka jaotusfiltri siirdealasse jäävad alumised kesksagedused kuni mõnesaja hertsini, mõjutades üldist stereopanoraami. Seepärast on soovitatav paigutada see kõlar esikõlarite vahele ja seejuures suunatuna ruumi seinte suhtes kaldu, et vähendada seisevlainete[[seisulaine]]te tekkimise võimalust (seisevlaineseisulaine sagedusel kujuneksid ruumi eri kohtades paisud ja sõlmed, kusjuures viimastes on seisevlaineseisulaine amplituud null). Praktikas on seisevlaineseisulaine tekkimise oht muidugi vägasiiski väike, kunasest see eeldaks kaua kestva muutumatu sagedusega signaali olemasolu täpselt õigel sagedusel (nagu see võiks olla näiteks orelil). Aga siiski võib mõnede (seisevlaine sagedustega) signaali komponentide taju selle tõttu moonutuda.
 
Sobiva difuussusega (ruumikõlaosaga) ning võimalikult ühtlase sageduskäiguga helivälja saavutamine on igas konkreetses ruumis võimalik ainult katsetamise teel. Juba mõne kõlari nihutamine paarikümne sentimeetri võrra võib üldist kõlapilti üsna märgatavalt muuta.
 
Kõlaritootjate andmeil vajavad kõlarid parameetrite stabiliseerimiseks teatud sissemängimisaega – paarist päevast kuni nädalani. Siis keskmisel signaalitugevusel koormamisel väheneb võnkesüsteemi jäikus ja selle ühe tulemusena alaneb madalsageduselemendi resonantsisagedus.
 
== Vaata ka ==
* [[AudesValjuhääldi]]
* [[AV-ressiiver]]
* [[Kodukino]]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/wiki/Kõlar"