Grammofon: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud 307 baiti ,  5 aasta eest
Vinüülplaadi kohta võib lugeda eraldi artiklist.
Resümee puudub
(Vinüülplaadi kohta võib lugeda eraldi artiklist.)
 
Ühest vedru üleskeeramisest piisas plaadi ühe poole ehk Ø 10 tolli plaadi puhul umbes 3-minutise pala ärakuulamiseks. Kahepoolne plaat ilmus aastal 1904.
 
Nn kauamängiv vinüülplaat (Ø 12 tolli, 33 p/min) ehk LP-plaat (Long Play) ilmus aastal 1948. Aasta hiljem ilmus ka väiksem versioon (Ø 7 tolli, 45 p/min) ehk nn. singel-plaat. Kasutati ka vahepealset mõõtu (Ø 10 tolli, 33 p/min) plaati ehk EP-plaati (Extended Play).
 
1920. aastatel hakati mehaanilise taasesitussüsteemi (tuntud ka kui akustiline võimendussüsteem) asendama elektrilisega, milles nõel koos helipeaga muundasid mehaanilise võnkumise sellele vastavaks [[elektrisignaal]]iks, mida võimendati [[elektronlamp]]võimendi ja tehti kuuldavaks [[valjuhääldi]] abil. Vedruajami asemel hakati plaadialuse (''turntable'') pöörlemapanekuks kasutama [[elektriajam]]<nowiki/>it.
1950. aastatel hakati mehaanilist fonogrammi elektrisignaaliks muundavat seadet teostama omaette konstruktiivse üksusena [[Plaadimängijaseade|plaadimängija]] nimetuse all. Tavaliselt olid need siis ilma [[võimsusvõimendi]](te) ja [[kõlar|kõlari(te)ta]], mistõttu neid tuli kasutada koos mõne sobiva [[Elektroakustiline süsteem|elektroakustilise]] (tavaliselt [[Hi-Fi]]) süsteemiga.
 
Kui 1980. aastatel jõudis müügile [[CD]]-plaadimängija, tuli eri tüüpi [[Plaadimängijaseade|plaadimängija]]<nowiki/>te eristamiseks võtta kasutusele pikem nimetus [[vinüülplaadimängija]] (vinüül, täpsemalt [[polüvinüülkloriid]], on heliplaadi materjalina kasutusel 1948. aastast). Tavaliselt mõeldakse plaadimängija all siiski kõiki mehaanilise analoog[[helisalvestus]]<nowiki/>ega plaatide taasesitamise seadmeid ja digitaalsete plaatide CD-de mängijaid nimetatakse CD-mängijateks (''CD-player'').
 
Plaadimängija võis ka kuuluda raadiovastuvõtjaga ühte seadmesse, sellist aparaati tunti radioolana.