Vinüülplaadi kohta võib lugeda eraldi artiklist.
Resümee puudub |
(Vinüülplaadi kohta võib lugeda eraldi artiklist.) |
||
Ühest vedru üleskeeramisest piisas plaadi ühe poole ehk Ø 10 tolli plaadi puhul umbes 3-minutise pala ärakuulamiseks. Kahepoolne plaat ilmus aastal 1904.
1920. aastatel hakati mehaanilise taasesitussüsteemi (tuntud ka kui akustiline võimendussüsteem) asendama elektrilisega, milles nõel koos helipeaga muundasid mehaanilise võnkumise sellele vastavaks [[elektrisignaal]]iks, mida võimendati [[elektronlamp]]võimendi ja tehti kuuldavaks [[valjuhääldi]] abil. Vedruajami asemel hakati plaadialuse (''turntable'') pöörlemapanekuks kasutama [[elektriajam]]<nowiki/>it.
1950. aastatel hakati mehaanilist fonogrammi elektrisignaaliks muundavat seadet teostama omaette konstruktiivse üksusena [[Plaadimängijaseade|plaadimängija]] nimetuse all. Tavaliselt olid need siis ilma [[võimsusvõimendi]](te) ja [[kõlar|kõlari(te)ta]], mistõttu neid tuli kasutada koos mõne sobiva [[Elektroakustiline süsteem|elektroakustilise]] (tavaliselt [[Hi-Fi]]) süsteemiga.
Kui 1980. aastatel jõudis müügile [[CD]]-plaadimängija, tuli eri tüüpi [[
Plaadimängija võis ka kuuluda raadiovastuvõtjaga ühte seadmesse, sellist aparaati tunti radioolana.
|