Stereofoonia: erinevus redaktsioonide vahel

Stereofoonilise heli edastamine raadioringhäälingus ja telepildi helina on läbi teinud mitmeid arenguid, mille tulemusena on FM-raadioringhäälingus kasutusel kanalite multipleksimise ([[MPX-meetod|MPX]]) meetod või sellega peaaegu identne [[polaarmodulatsioon]]. Nende kahe meetodi erinevus on pigem detailides või tehnilise teostuse iseärasustes.

[[AM]]-raagioringhäälingus on kasutusel olnud ja on mõnel pool siiani kasutusel erinevad meetodid. Enamus neist põhinevad samasageduslike omavahel kvadratuursete kandevsignaalide moduleerimisel (kvadratuursete kandjate amplituudmodulatsioonil ehk [[QAM]]-l).

Monofoonilise helisignaali esitamist viisil, mille puhul kunstlikult vähendatakse heliallika (valjuhääldi) asukoha taju, võib nimetada pseudostereoks (kreeka ''ψευδος'' = vale, võlts). Lihtsaim selline võte on sama signaali edastavate valjuhääldite paigutamine mitte otse kuulaja ette kuuldevälja keskele, vaid panoraami moodustavalt (nagu oli näiteks raadiovastuvõtjas "[[Estonia-2]]" või magnetofonides "Дніпро"). Selle tulemusena ei taju kuulaja heli enam ühest punktist tulevana, vaid ebamäärasest kaugusest eestpoolt tulevanakostvana. Koos ruumipeegeldustega tekib kuulajal mulje heli kuulamisest kaugemaltheliallikatest kaugemal olles (nagu kontserdisaalis lavast kaugetes osades). Selle juures ei teki ettekujutust heliallikate tegelikust paiknemisest, kuid monofoonilise heli taasesitus annab kuulajale palju meeldivama helitaju.<br>