Isemajandava Eesti ettepanek: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Kes sai aru, kes ei saanud |
PResümee puudub |
||
6. rida:
Sellele reageeris Savisaar ning kutsus 18. augustil 1987 kella 10-ks Plaanikomiteesse grupi tollaseid nimekaid noorema generatsiooni teadlasi. Vaja olevat arutada, milliseid ettepanekuid majanduselu korrastamiseks võiks Eesti Moskvast tulnud käsu peale või soovituse kohaselt välja pakkuda, et leevendada räiget stagnatsiooni ja üle poole sajandi toiminud [[liiduvabariik]]ide ekspluateerimist NSV Liidu keskvõimu poolt. Vaja olevat rahvusvabariikidele suuremat majanduslikku enesemääramise õigust.
Plaanikomitee parteikomitee nõupidamisesaali kogunesid Ministrite Nõukogu esimehe abi [[Rein Kaarepere]], Tallinna Polütehnilise Instituudi tööstuse juhtimise ja planeerimise kateedri dotsent [[Peeter Kross]], Kvalifikatsiooniinstituudi direktor [[Jaak Leimann]], Teaduste Akadeemia Majandusinstituudi teadusdirektor [[Olav Lugus]], Õpetajate Täiendusinstituudi dotsent Tiit Made, TRÜ vanemteadur [[Ivi Proos]] ja Majandusinstituudi vanemteadur [[Ivar Raig]]. Ajalehe [[Rahva Hääl]] toimetaja
Arutelu juhtis Savisaar. Ettepaneku koostamine käivitus [[ajurünnak]]u korras. Kahetunniline mõttevahetus olevat olnud elav, kus vabameelseid ideid laekus seinast seina. Jutt keerles selle ümber, kuidas saada [[Kreml]]ilt kätte õigus ise otsustada oma majandusasjade üle. Üldiselt idealiseeriti perestroika ideoloogiat. Tulemusenaks oli, et otsustati genereerida ettepanek, mis üdini muudab Eesti NSV-s kehtivat majandusmehhanismi.
| |||