Ava peamenüü

Muudatused

P
parlamendisaadikud > parlamendiliikmed
 
===Esimesed valitsusaastad===
Charles I osutus valitsejana mitmeti teistsuguseks valitsejaks kui olnud tema isa. Ta oli küll samavõrd veendunud absoluutse monarhia pooldaja ja püüdis parlamendi mõju igati vähendada, kuid samas oli ta tunduvalt paindlikum ning suutis vähemalt oma valitsusaja alguses ka parlamendisaadikuidparlamendiliikmeid oma ettevõtmisi toetama saada. Erinevalt James I-st oli ta ka väga järjekindel valitseja, kes ka reaalse võimu enda ja oma kitsama ringkonna kätte haaras, kuna James oli sageli piirdunud vaid teoretiseerimise ning oma soovunelmatesse süüvimisega, jättes reaalse valitsemise teiste teha. Ent Charlesi autokraatlik valitsemisstiil tekitasid talle palju vastaseid ja ehkki ta ise esialgu nende otseste rünnakute alla ei langenud, asusid parlamendisaadikudparlamendiliikmed ja mitmed suurnikud ründama tema favoriite kui kuningale halva nõu andjaid.
 
Esimesena sattus löögi alla Buckinghami hertsog, kes oli korraldanud kaks ebaõnnestunud sõjaretke Hispaania vastu ja keda peeti ka Inglismaa tegelikuks valitsejaks. Parlament süüdistas teda reetmises, kuid Charles püüdis teda kaitsta. Ent enne, kui Buckinghami hertsog sai kolmanda võimaluse, tapeti ta [[1628]]. aastal. Nii olid pinged mõneks ajaks lahenenud. Kuid riigi majanduslik seis oli endiselt äärmiselt vilets ja parlament ei soovinud enam üldse raha anda. Seda oleks aga vaja läinud nii sõjategevuse jätkamiseks, eriti kuninga onu [[Taani kuningas|Taani kuninga]] ja [[Norra kuningas|Norra kuninga]] (1588–1648) [[Christian IV]] aitamiseks [[Kolmekümneaastane sõda|Kolmekümneaastases sõjas]], laevastiku kaasajastamiseks kui ka laialdasteks ehitustöödeks kuningriigi sees. Nii oli Charles kehtestanud mitmeid erakorralisi makse, mille vastu saadikudparlamendiliikmed mõistagi protestisid. Aastatel [[1625]]–[[1629]] kutsus Charles kokku kolm parlamenti, ent ei leidnud nendega üksmeelt. Seejärel otsustas ta absolutistliku valitsemissüsteemi praktikasse rakendada ja valitses 11 aastat ilma parlamendita. Ajalookirjutuses on kohati seda aega nimetatud 11 türannia-aastaks, kuid see nimetus pole ilmselt kuigi täpne.
 
===11 aastat ilma parlamendita===
 
===Pika parlamendi kokkukutsumine===
Aprillis [[1640]] kogunes parlament kokku. Enamik saadikutestliikmetest olidoli olnud ka [[1629]]. aasta omas ja meelestatud seega küllaltki kuningavaenulikult. Eriti tõusis esile veendunud puritaan [[John Pym]], kes väitis oma emotsionaalsetes kõnedes, et kuningas on oma tegutsemises õilsad eesmärgid minetanud ja ajavat taga hoopis katoliiklaste kasu. Charles vastas sellele nördinult ning püüdis šotlastevastast retke igati põhjendada (et nad on mässulised, otsinud abi prantslastelt ja ohus kuningriigi ühtsus või kuningavõim ise), kuid parlament ei võtnud teda kuulda. Mais saatis Charles parlamendi laiali, nõnda sai see kuulsaks [[Lühike parlament|Lühikese parlamendi]] nime all.
 
Ent olukord muutus kuninga jaoks üha kurjakuulutavamaks, sest samal aastal tungisid Inglismaale šotlased, kes lubasid lahkuda siis, kui usuküsimuses on saavutatud neid rahuldav kokkulepe. Üha rahulolematumaks muutusid ka aadlikud. Nõnda ei jäänud Charlesil muud üle, kui uus parlament kokku kutsuda. See juhtus 1640. aasta novembris. Et see vähemalt osaliselt eksisteeris kuni [[1653]]. aastani, nimetatakse seda [[Pikk parlament|Pikaks parlamendiks]]. Sellegi liikmeskond oli sisuliselt sama meelsusega kui Lühikese parlamendi oma, nii et Charlesil ei läinud sugugi lihtsamaks.
 
ParlamendisaadikudParlamendiliikmed otsustasid sedakorda kogu võimu sisuliselt enda kätte võtta ehk kehtestada endid samavõrra kuninga üle kuivõrd too oli varem püüdnud end kehtestada nende üle. Kuningal kästi näiteks parlamendi laialisaatmise korral kolme järgneva kuu jooksul uus kokku kutsuda, ta kaotas täielikult õiguse makse koguda ning sisuliselt kogu majanduspoliitika läks nende pädevusse. Peagi hakkas parlament Charlesile ette kirjutama ka sise- ja välispoliitikat, mida too pidas juba äärmiseks pühaduseteoseks ja kuninga eraasjadesse sekkumiseks. Parlament sõlmis liidu ka kuninga seisukohalt mässuliste šotlastega ja hakkas kuningriigi sõjajõudusid enda kontrolli alla võtma. Esialgu avalikuks konfliktiks siiski veel ei läinud, sest kuninga isik tundus enamikule inimestele ikka veel püha ja puutumatu. Küll aga nägid parlamendisaadikudparlamendiliikmed võimalust maksta kuningale kätte tagaselja ehk vastutusele võeti kuninga "halvad nõunikud". Eriti oli parlamentääridele pinnuks silmas Straffordi krahv, kes oli kahtlemata võimekaim kuninga lähikondlane. Ta mõisteti kiiresti süüdi ja kuningat sunniti tema hukkamisotsusele alla kirjutama. Strafford hukati [[1641]]. aasta mais. Samal ajal pandi vangi ka teine kuninga lähikondlane William Laud.
 
Parlament võttis enda kätte ka usuasjade korraldamise. Kõigepealt käskis ta kuningal šotlaste nõudmisele järele anda, mida ta 1641. aasta alguses ka tegi. Ent sellega sai kuningas endale taas positiivset mainet, eriti Šotimaal, seega hakkasid parlamendi positsioonid tema enda tegevuse tagajärjel ootamatult kõikuma ja kuningas püüdis seda mõistagi ka igati ära kasutada, sõlmides šotlastega salaleppe parlamendi vastu. Samuti kontakteerus ta naise kaudu Prantsusmaaga, et saada parlamendi isetegevuse vastu tuge. Parlament võttis vastu aga "Suure ramonstrantsi", kus monarhilt võeti sisuliselt ära kõik õigused, muutes riigi vähemalt teoreetiliselt parlamentaarseks monarhiaks. Kuningas seda mõistagi ei tunnistanud ja vastasseis muutus üha pinevamaks.
[[1645]]. aastal said kuningaväed [[Nasby lahing]]us ränga kaotuse osaliseks, parlamentääride kätte langes ka kuninga kirjavahetus, kus vähegi kompromiteerivat materjali kohe monarhi vastu kasutama hakati. Rojalistide väed olid laiali löödud ning üksteise järel langesid nende vastupanukeskused parlamendi vägede kätte. [[1646]]. aastal langes ka Oxford. Kuningas püüdis kokkuleppele jõuda šotlastega, ent keeldus endiselt neile täielikult presbüterlikku kirikukorraldust andmast. See maksis talle valusalt kätte, kuna parlament ja šotlased leppisid omavahel kokku ning esitasid kuningale omapoolsed nõudmised. Sama aasta lõpus anti kuningas parlamendi esindajatele üle ja šotlased lahkusid Inglismaa pinnalt. Charlesist oli saanud vahialune.
 
Monarhismi idee oli Inglismaal väga sügavalt juurdunud ja seetõttu ei saanud parlament temast täielikult mööda minna. Lisaks sellele olid seal ka sügavad lõhed ja paljud saadikudliikmed soovisid monarhiga kokkuleppele jõuda. Vaidlused kestsid aastaid, kuni Cromwelli juhitud äärmuslased viimaks peale jäid ja otsustasid kuninga kõrvaldada. Enne seda viidi kuningat üle lossist lossi, teda koheldi erinevates kohtades küllaltki erinevalt, karmist vangistusest kuni lihtsalt piiratud liikumisvabadusega resideerimiseni. Samuti sattus ta erinevate parlamendifraktsioonide meelevalda, kuid alates [[1648]]. aastast valvas teda sõjavägi ehk tema saatuse üle otsustas Cromwell. Charlesil oli mitmeid võimalusi põgeneda, kuid kas tema kõhklemise või asjaolude õnnetu kokkulangevuse tõttu ei õnnestunud neist ükski. 1648. aasta lõpus hakati tema üle kohut mõistma.
 
===Kuninga hukkamine===
[[File:The Execution of Charles I of England.jpg|pisi|Charles I hukkamine]]
Kohtumõistmine kuninga üle oli küllaltki farslik. Et suur osa parlamendisaadikuidparlamendiliikmeid pidas monarhi isikut ikka veel pühaks ja puutumatuks, siis korraldas Cromwell seal tõsise puhastuse, misjärel jäid sinna vaid radikaalid, kes olid valmis kuningat ka surma mõistma. Seda parlamendi osa on nimetatud Puhastatud ehk [[Päraparlament|Päraparlamendiks]]. [[1649]]. aasta jaanuaris korraldati mitu kohtuistungit, kus kuningal sisuliselt kõneleda ei lastud. Kõlasid vaid temavastased süüdistused ja ta mõisteti peagi türannina süüdi. Charles kohtumõistmist seaduslikuks ei tunnistanud ja suuresti loobus ka ennast kaitsmast. [[27. jaanuar]]il loeti kohtuotsus ette ja see ka allkirjastati. Selle poolt andsid allkirjad 59 kohtuliiget, keda tuli selleks kõvasti veenda. Nad läksid ajalukku kui "kuningatapjad" ja Charles II restauratsiooni ajal hukati neist enamus.
 
Kuninga hukkamine määrati [[30. jaanuar]]ile. Enne hukkamist kohtus ta veel oma pereliikmetega, vannutades neid oma veendumustele kindlaks jääma. Hukkamispäeva hommikul palvetas ta koos piiskop Juxoniga, sõi seejärel kerge eine ja astus Londonisse Whitehalli banketisaali ette püstitatud tapalavale. Seal pidas ta kõne, kus õigustas oma valitsusaega ja väitis end oleva süütu. Rahvast kuningale eriti lähedale ei lastud, sest kardeti tema põgenemist või rahutusi. Pärast seda, kui kuningal oli pea maha löödud, ei suudetud rahvast siiski tagasi hoida ning inimesed püüdsid endale suveniiriks koguda kuninglikku verd. Järgneval päeval õmmeldi Charlesile pea tagasi ja ta maeti Windsorisse. Alles Charles II võimule tõustes toodi ta põrm Westminster Abbeysse.