Koivaliina: erinevus redaktsioonide vahel

'''Koivaliina''' (eesti keeles ka: Koivalinn; [[läti keel]]es '''Gaujiena'''; kunagine nimi '''Atzele'''; [[saksa keel|saksakeelne]] nimi ''Adsel'') on asula [[Läti]]s [[Hopa piirkond|Hopa piirkonnas]], [[Koivaliina vald|Koivaliina valla]] halduskeskus.

Koivaliina kirjalik esmamainimine (Очела) langeb [[1111]]. aastasse, mille all Novgorodi kroonikas on juttu vürst Mstislavi sõjaretkest. Varajased riiklikud moodustised [[Põhja-Vidzeme]]s olid [[Tālava]] ja [[Atzele]]-maa. Viimase lääneosas asus vana [[latgalid|latgalite]], [[liivlased|liivlaste]] ja [[eestlased|eestlaste]] asula, mille nimi oli samuti Atzele.

Aastal [[1224]] läks Atzele [[ristirüütlid|ristirüütlite]] kätte. Koiva veetee ja [[Riia]]–[[Pihkva]] tee ristumiskohana oli see koht suure [[strateegiline tähtsus|strateegilise tähtsusega]], mistõttu [[Liivi ordu]] rajas [[1238]] sinna kivist [[Atsele ordulinnus]]e. Kui [[1342]] rajati linnus ka [[Alūksne]]sse, siis Koivaliina linnuse tähtsus vähenes.

Põhjasõja tulemusena sai piirkonnast Vene keisririigi osa. [[1720. aastad|1720. aastatel]] renditi mõis Johann von Wulffile, kuid [[1745]] kinkis keisrinna [[Jelizaveta Petrovna]] Koivalinna mõisa [[Holsteini hertsogiriik|Holsteini]] [[õuemarssal]]ile parun Bernhard Reinhold von Delwigile. Aastal [[1780]] päris mõisa marssali poeg Karl Gustav Delwig, kes [[1784]] müüs selle Heinrich von Rautenfeldile. Viimast on mäletatud talupoegade vastu julma mõisnikuna. Aastal [[1818]] ostis mõisa ära üks [[Vidzeme]] rikkamatest parunitest Adolf von Wulff. Talle kuulus üle 40 mõisa ([[Cesvaine mõis|Cesvaine]], [[Aumeisteri mõis|Aumeisteri]], [[Alsviķi mõis|Alsviķi]], [[Ādamsi mõis|Ādamsi]], [[Aizkuja mõis|Aizkuja]], [[Lode mõis|Lode]] jt mõisad) ning peale selle rentis ta mitmeidmitut mõisaidmõisat riigilt. Koivaliina jäi Wulffide suguvõsa kätte 100sajaks aastaks. Selle ajaga ehitati üle 15 hoone ja kujundati park. Läti maareformi käigus võõrandati mõis selle viimaselt omanikult Waldemar von Wulffilt.

Gaujiena mõisakompleks on üks suuremaid Lätis. Selle keskosa asub [[18. sajand]]i lõpus lammutatud keskaegse kindluse eellinna territooriumil.

Pargis on Koivaliina lossivaremed. [[Koiva]] kõrgele kaldale ehitati [[1236]]–[[1238]] [[ordulinnus]], mis oli üks väiksematest kindlustatud lossidest Liivimaal ja üks vanematest Läti alal. Legendi järgi aeti lossimüüri ehitusele kokku kogu ümbruskonna rahvas, sealhulgas, naised, raugad ja lapsed, kui nad ainult jaksasid seitsme naela raskust kivi tõsta. Alguses ei tahtnud ehitus kuidagi edeneda, sest mis päeval ehitati, see öösel lammutati. Viimaks anti nõu, et tuleb elus inimene lossimüüri kinni müürida. Siis juhtus, et õde-venda Jānis ja Grietiņa tulid [[Dārta]] mõisast seda imetööd vaatama. Nad joodeti täis ja müüriti sisse. Kolm päeva oli kuulda laste kõlatut häält.

Linnus purustati lõplikult [[Põhjasõda|Põhjasõja]] ajal. Venelaste leer olnud teisel pool Koivat Cara (Cavara) mäel. Rootslased olevat näinud, et ei suuda linnust kaitsta, ja olevat saatnud keiser [[Peeter I|Peetri]] enda juurde saadiku kirjaga, et linnus alistub lahinguta. Saadik jõudnud millegipärast kohale alles siis, kui linnus oli juba suurtükkidega puruks lastud.

Koivalinna luteri kirik, mis ehitati [[1892]], lasti [[1944]] õhku. Praegu ehitatakse selle vundamendile M. Ģelžsi projekti järgi uut kirikut. Kirikumäelt (''Baznīckalns'') avaneb suurepärane vaade Koiva orule.

Aastal [[1922]] kinkis Läti valitsus helilooja [[Jāzeps Vītols]]ile Gaujiena mõisapargis asuva endise õllepruulija maja ([[1890]]), tiigi, pool mõisaaeda ja väikese põllumaa (hiljem liideti omandiga Lauvasmute allikas). Helilooja ja tema abikaasa Annija Vītola panid majale nimeks "Anniņas". Nad käisid seal suvitamas ning sageli ka pühasidpühi veetmas.

Meenutuseks reisist Tšehhi mägedesse ja helilooja 80. sünnipäevaks ehitati aeda palkmaja "Dārza māja" 'Aiamajaaiamaja', mis meenutab tšehhi jahimeeste onne. Aiamaja valmis lõplikult [[1943]]. Uues majas nad elada ei jõudnud, vaid ainult puhkasid seal vahetevahel jalutuskäikudel. Maja vundamendi edelanurka on müüritud 12 [[mäekristall]]i ja ürik, kus on öeldud, kes ja millal maja ehitas.

[[1944]]. aasta sügisel pidid Vītolsid Lätist lahkuma. 1961. aastal sisustati majja Jāzeps Vītolsi majamuuseum, milles eksponeeritakse tema töötuba. Aprillis [[1988]] oli seal tulekahju, milles enamik eksponaate sai kahjustada. Praegu on muuseum jälle avatud. Palju eksponaate on annetanud helilooja abikaasa õelapsed.

Alates [[1988]]. aastast peetakse Gaujienas iga aasta juulis Jāzeps Vītolsi laulupäeva, kuhu kogunevad koorid kogu Lätist.

Looduskaitsealune dolomiidipaljand asub Koiva oru nõlval endises Anniņi kivimurrus. Seal paljandub 4 meetri kõrguse ja 20 meetri pikkuse seinana [[Pļaviņase lade]]me dolomiit, osaliselt ka [[mergel]]. Sealses dolokivis on ohtralt kivistunud [[brahhiopoodid|brahhiopoode]], aastal 1834 kirjeldati seal ka uus käsijalgsete liik ''[[Ripidiorhynchus livonicus]]'' (Buch, 1834). <ref>Ģeoloģiskais dabas piemineklis Gaujienas dolomīta atsegums MK 175. noteikumu piel. Nr. 9</ref>