Impulsstoiteallikas: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
Resümee puudub
1. rida:
'''Impulsstoiteallikas''' (inglise keeles SMPS ''switched-mode power supply'') on [[elektroonikalülitus]], mis muundab sisendpinge (harilikult elektrivõrgu vahelduvpinge) [[elektritarviti]]le sobivaks pingeks.
 
Impulsstoiteallikas hoiab väljundparameetrid püsivana sisendpingete laias vahemikus, kusjuures palju energiasäästlikumalt, kui see on võimalik [[lineaarne pingestabilisaator|lineaarse pingestabilisaatoriga]]. Impulsstoiteallikad võeti kasutusele 1970. aastate lõpul<ref>[http://www.google.com/patents/about?id=zWE4AAAAEBAJ google.com/patent - Switched mode power supply] patent 4097773</ref> ja need on üha levinumadlevinuimad tehnilised lahendused [[toiteplokk]]ides.
 
==Talitluspõhimõte==
[[Pilt:Impulsstoiteallikas.png|centre|pisi|550575 px|'''AlalispingeVõrgupingest alalispinge saamiseks kasutatava impulsstoitelülituse struktuuriskeem:'''<br/>'''1''' ‒ võrgufilter; '''2''' ‒ alaldusdiood või sildalaldi; '''3''' ‒ silukondensaator; '''4''' ‒ võimsustransistorjõutransistor (ntvõi [[MOSFETtüristor]]); <br>'''5''' ‒ trafo; '''6''' ‒ [[integraallülitus]]; '''7''' ‒ [[optron]]]]
Erinevalt võrgusagedusliku trafoga toitelülitusest, kus võrgu vahelduvpinge transformeeritakse vajaliku tasemeni ja siis alaldatakse, impulsstoitelülituses võrgupinge (Euroopas 230 V, 50 Hz) esmalt alaldatakse ja silutakse pinge pulsatsiooni suure mahtuvusega kondensaatori abil. Tulemusena saadakse võrgupingest mõnevõrra kõrgem alalispinge.
 
Alalispinge vaheldatakse (hakitakse) [[väljatransistortransistor]]ideli(de)l ([[MOSFET]], [[IGBT]], [[bipolaartransistor]]) põhineva [[vaheldi]] abil impulssideks, mille sagedus on võrgusagedusest palju kõrgem (vähemalt 50 000 impulssi sekundis ehk 50 kHz). Impulsspinge transformeeritakse (madaldatakse) kõrgsagedusliku impulsstrafoga vajaliku väärtuseni, seejärel alaldatakse ja silutakse pulsatsiooni vähendamiseks. Ühtlasi toimub tagasisideahela vahendusel väljundpinge stabiliseerimine, s.t selle pinge hoidmine nimiväärtuse tasemel sõltumata koormusvoolu ja sisendpinge muutumisest suurtes piirides.
 
Impulsstoitelülituse trafos toimub magnetvälja ülesehitamine suure sagedusega, mistõttu ühe tsükliga on vaja üle kanda palju vähem energiat kui võrgusagedusel. Vastavalt võib siis trafo olla väiksema südamikuga ja selleks saab kasutada väikese ümbermagneetimis- ja pöörisvoolukaoga magnetmaterjali, enamasti [[ferriit]]i. Oluline on ka kokkuhoid mähiste vase arvel. Kuna silukondensaatori tarvilik mahtuvus on pöördvõrdeline sagedusega, võib selle mahtuvus olla seega mitu suurusjärku väiksem, võrreldes pulsatsiooni silumisega võrgupingel.