De iure: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
PResümee puudub |
||
1. rida:
{{pealkiri kaldkirjas}}
'''''
On olukordi, kus faktiliselt mittejärgitavad normid võivad kehtivuse kaotada. Näiteks ''[[desuetudo]]''-olukord. Seetõttu võib mingi normi või olukorra mittekehtivusest ''de facto'' tuleneda ka selle normi või olukorra mittekehtivus ''de iure''.
Paljudel puhkudel võib faktiliste olukordade õiguseks muutumine olla takistatud mõne õiglusest tuleneva põhimõtte tõttu. Näiteks, kui ei tunnistata rahvusvahelises õiguses territooriumi omandamist sõjalise anneksiooni kaudu.
Tüüpiliseks näiteks on Ameerika Ühendriikide riigisekretäri [[Henry Stimson]]i nime järgi tuntuks saanud Ameerika Ühendriikide välispoliitilist suhtumist väljendanud [[Stimsoni doktriin]], mille kohaselt Ameerika Ühendriikide valitsus teatas Hiina ja Jaapani valitsusele saadetud noodi kaudu, et ei kavatse tunnustada [[Briand-Kelloggi pakt]]i rikkumise tulemusena toimunud territoriaalseid muudatusi, mille käigus Jaapan okupeeris osa Hiinast.
10. rida:
Kõige sagedamini kasutataksegi neid väljendeid rahvusvahelises õiguses ja poliitikas. Näiteks võib valitsus olla ametis ''de iure'', olles kehtiva õiguse kohaselt ametisse astunud. Seevastu ''de facto'' valitsusel puudub õiguslik tunnustus, mis väljendub temaga läbikäimise piiramisel hädavajalikuni ning selgel deklareerimisel, et tegu pole ''de iure'' tunnustamisega.
Sisuliselt on tegemist lõpliku seadusejärgse tunnustamisega. Riigile antakse rahvusvahelise õiguse subjekti staatus ja temaga seatakse sisse diplomaatilised suhted. Soome tunnustas Eestit ''de iure'' juulis 1920 ja Poola sama aasta detsembris. Suurriigid tunnustasid Eestit kollektiivselt ''de iure'' iseseisva riigina [[Antant]]i Kõrgema Nõukogu kaudu jaanuaris 1921. Ameerika Ühendriigid tegid seda viimase suurriigina juulis 1922. Suurbritannia tunnustas Nõukogude Venemaad ''de iure'' alles 1924. aastal. USA keeldus aastatel 1949–1979 ''de iure''
== Vaata ka ==
| |||