Hiljem on motetti üldiselt määratletud ladinakeelsele tekstile loodud vaimuliku polüfoonilise muusikažanrina, millel võib olla või ei pruugi olla dubleerivat või ka iseseisevat instrumentaalsaadet.
Motett arenes välja [[organum]]ist [[13. sajand]]i [[prantsuse muusika]]s. Algselt oli motett vaimuliku sisuga ja ladinakeelse tekstiga. Alumises hääles asus põhimeloodia, mis tüüpiliselt oli [[gregooriuse koraal]]. Põhimeloodia kohal olid teised hääled, mida võis olla 2-3, aga ka kuni 5. Ülemistel häältel oli kõigil erinevad tekstid, samuti olid nad alumise häälega võrreldes liikuvamad. Keskaegsed motetid on [[isorütmia|isorütmilised]] ehk ühesuguseid rütmifiguure kordavad. Hiljem hakati ülemistesse häältesse kirjutama ilmalikke rahvakeelseid tekste, eriti luuletekste. Selle tulemusel keelati 13. sajandi lõpul motettide laulmine kirikus. Lisaks sisu ilmalikustumisele oli põhjuseks ka kompositsiooni keerukus. Motett muutus haritlaste seltskonnalauluks. [[15. sajand]]il jõudis ta kirikusse tagasi, kõikides häältes gregooriuse koraali tekst.
