Motett: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
14. rida:
Hiljem on motetti üldiselt määratletud ladinakeelsele tekstile loodud vaimuliku polüfoonilise muusikažanrina, millel võib olla või ei pruugi olla dubleerivat või ka iseseisevat instrumentaalsaadet.
Motett arenes välja [[organum]]ist [[13. sajand]]i [[prantsuse muusika]]s. Algselt oli motett vaimuliku sisuga ja ladinakeelse tekstiga. Alumises hääles asus põhimeloodia, mis tüüpiliselt oli [[gregooriuse koraal]]. Põhimeloodia kohal olid teised hääled, mida võis olla 2-3, aga ka kuni 5. Ülemistel häältel oli kõigil erinevad tekstid, samuti olid nad alumise häälega võrreldes liikuvamad. Keskaegsed motetid on [[isorütmia|isorütmilised]] ehk ühesuguseid rütmifiguure kordavad. Hiljem hakati ülemistesse häältesse kirjutama ilmalikke rahvakeelseid tekste, eriti luuletekste. Selle tulemusel keelati 13. sajandi lõpul motettide laulmine kirikus. Lisaks sisu ilmalikustumisele oli põhjuseks ka kompositsiooni keerukus. Motett muutus haritlaste seltskonnalauluks. [[15. sajand]]il jõudis ta kirikusse tagasi, kõikides häältes gregooriuse koraali tekst. ▼
==''Ars antiqua'' motett==
Keskaja motett sai mõjutusi ühest küljest Leoninuse suurest organumikogumikust "Magnus liber", täpsemalt selle Perotinuse poolt moderniseeritud tiiskandilõikudest (''discantus'') ning teisest küljest klauslitest (''clausula''), mis samuti pärinesid tiiskandilõikudest ja arenesid hiljem grogoriuse koraali stiilis melisme sisaldavaks eraldi muusikažanriks.
''Prosa'' ja ''prosula'' traditsioonidest lähtudes katsetasid 13. sajandi alguse Pariisi heliloojad keskaegsest muusika ja luule ühisest kontseptsioonist lähtudes uue teksti lisamist kõige uuemale melismaatilisele polüfooniale, sealhulgas konduktuse (''conductus'') ''cauda''dele ja organumi melismidele.
▲Motett arenes välja [[organum]]ist [[13. sajand]]i [[prantsuse muusika]]s. Algselt oli motett vaimuliku sisuga ja ladinakeelse tekstiga. Alumises hääles asus põhimeloodia, mis tüüpiliselt oli [[gregooriuse koraal]]. Põhimeloodia kohal olid teised hääled, mida võis olla 2-3, aga ka kuni 5. Ülemistel häältel oli kõigil erinevad tekstid, samuti olid nad alumise häälega võrreldes liikuvamad. Keskaegsed motetid on [[isorütmia|isorütmilised]] ehk ühesuguseid rütmifiguure kordavad. Hiljem hakati ülemistesse häältesse kirjutama ilmalikke rahvakeelseid tekste, eriti luuletekste. Selle tulemusel keelati 13. sajandi lõpul motettide laulmine kirikus. Lisaks sisu ilmalikustumisele oli põhjuseks ka kompositsiooni keerukus. Motett muutus haritlaste seltskonnalauluks. [[15. sajand]]il jõudis ta kirikusse tagasi, kõikides häältes gregooriuse koraali tekst.
Motett, mis kujues lõpuks nende katsetuste kõige edukamaks tulemuseks, sai alguse poeetilise teksti kasutamisest klausli ''duplum''is.
Selle arengu keskmes olid Perotinus ja tema tekstide autor Kantsler Philip (Philip the Chancellor). Tulemuseks olnud teoseid, mis kujutasid enesest tropeeritud tiiskandipassaaže või tropeeritud klausleid, hakati prantsuskeelse sõna ''mot'' (sõna) põhjal kutsuma motellideks. Sõna 'motell' muutumisel motetiks hakati ka uue tekstiga partiid nimetama ''duplum''i asemel ''motetus''eks.
Moteti kujunemisel mängisid keskset rolli klauslid. Nende kasutamine varasemate organumite vananenud passaažide asendajana viitab küll minevikule, kuid nende transfomeerumine motetiks selgitab nende jätkuvat populaarsust. Kuigi paljusid klausleid ei tunta motettidena ja neile ei lisatud ka teksti, püsis heliloojate huvi selle žanri vastu aastakümneid. Klausel oma rütmiseeritud tenoriga olid kahtlemata moteti potentsiaalseteks eelkäijaks.
==''Ars nova'' motett==
| |||