Ars nova: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
1. rida:
{{Pealkiri kaldkirjas}}
{{Viitamata|kuu=august|aasta=2017}}
'''''Ars nova''''' (ladina keeles 'uus kunst') on [[muusikastiil]], millega tänapäeval iseloomustatakse prantsuse 14. sajandi polüfoonilist muusikat, et teha vahet prantsuse 13. sajandi polüfoonilise muusika stiili ehk ''[[Ars antiqua]]'' (ladina keeles 'vana kunst') vahel.
 
Ars nova perioodi umbes 1320–1380 käsitletakse keskaja ja renessanssmuusika üleminekuperioodina.
''Ars nova'' kui muusikastiili nimetuse võttis kasutusele saksa muusikateadlane [[Johannes Wolf]] 1904. aastal ilmunud raamatus "Geschichte der Mensural-Notation", laenates selle ''Ars nova'' perioodi ühe olulisema helilooja [[Philippe de Vitry]] traktaadi "[[Ars nova (Vitry)|Ars nova]]" (ca 1322) pealkirjast. Philippe de Vitry traktaat sisaldab kokkuvõtet [[mensuraalnoodikiri|mensuraalnoodikirja]] [[kompositsioonitehnika|kompositsioonitehnilistest]] võimalustest.
 
==''Ars nova'' mõiste==
Lisaks Philippe de Vitry traktaadile käsitlevad vana ja uue stiili vastandumist veel teisedki omaaegsed tekstid, näiteks:
''Ars nova'' kui muusikastiili nimetuse võttis kasutusele saksa muusikateadlane [[Johannes Wolf]] 1904. aastal ilmunud raamatus "Geschichte der Mensural-Notation", laenates selle ''Ars nova'' perioodi ühe olulisema helilooja [[Philippe de Vitry]] traktaadi "[[Ars nova (Vitry)|Ars nova]]" (ca 1322) pealkirjast. Philippe de Vitry traktaat sisaldab kokkuvõtet [[mensuraalnoodikiri|mensuraalnoodikirja]] [[kompositsioonitehnika|kompositsioonitehnilistest]] võimalustest.
 
Kuigi [[Johannes Wolf]] laiendas ''Ars nova'' mõistet küll ka Guillaume de Machaut' ja kogu prantsuse 14. sajandi muusika kirjeldamiseks, on näiteks [[Leo Schrade]] seisukohal, et juba pärast 1330. aastat ei olnud ''Ars nova'' ei olnud enam uus muusikastiil. Siiski järgivad olulisemad muusika üldentsüklopeediad põhimõtet, et ''Ars nova'' tähistab muusikat, mis jääb ''Ars antiqua'' ja renessansi vahele ning on ka uurijaid, kes paigutavad ''Ars nova'' alla ka muude Euroopa maade keskaja muusika umbes kuni aastani 1420.
 
Ars nova perioodi nö lõpuaastaks on peetud 1377, mil suri selle tipphelilooja Guillaume de Machaut (u 1300–1377).
 
 
==''Ars nova'' allikad==
Vana ja uue muusikastiili vastandumist 14. sajandi alguse Prantsusmaal käsitlevad mitmed omaaegsed tekstid
* ''Ars nova'' tuntuimaks allikaks on Philippe de Vitry traktaat "[[Ars nova (Vitry)|Ars nova]]" (ca 1322), mis muuhulgas sisaldab kokkuvõtet [[mensuraalnoodikiri|mensuraalnoodikirja]] [[kompositsioonitehnika|kompositsioonitehnilistest]] võimalustest;
* [[Johannes de Muris]]e traktaat "[[Ars novae musicae]]" (ca 1320);
* paavst [[Johannes XXII]] bulla "Docta Sanctorum" (Püha õpetus, 1324–1325), milles kritiseeritakse "uue kooli õpilasi" (''novellae scholae discipuli'') ning keelatakse uue polüfoonilise muusika kasutamine jumalateenistusel;
* [[Jacobus de Liège]]'i "[[Speculum musice]]", milles räägitakse "moodsatest lauljatest" (''moderni cantores'') ja "millestki uuest" (''aliqui nunc novi'').
 
14. rida ⟶ 24. rida:
Kuna vahetult "Roman de Fauvel"i järgset muusikat on säilinud suhteliselt vähe ning see muusika on kas fragmentaarne või väga erinev Philippe de Vitry poolt kirjeldatust, siis puudub teadmine, kui levinud puhas Vitry poolt kirjeldatud ''Ars nova'' stiilis muusika tegelikult oli.
 
Kuigi [[Johannes Wolf]] laiendas ''Ars nova'' mõistet küll ka Guillaume de Machaut' ja kogu prantsuse 14. sajandi muusika kirjeldamiseks, on näiteks [[Leo Schrade]] seisukohal, et juba pärast 1330. aastat ''Ars nova'' ei olnud enam uus muusikastiil. Siiski järgivad olulisemad muusika üldentsüklopeediad põhimõtet, et ''Ars nova'' tähistab muusikat, mis jääb ''Ars antiqua'' ja renessansi vahele ning on ka uurijaid, kes paigutavad ''Ars nova'' alla ka muude Euroopa maade keskaja muusika umbes kuni aastani 1420.