Kärdla kraater: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P Paluküla (Hiiumaa) |
|||
7. rida:
==Ajaloost ja uurimisest==
Hiiumaal Paluküla [[Aluspõhi|aluspõhja]] fenomeni uurimisega tegelesid 19. sajandi keskel [[Karl Eduard von Eichwald]], [[Aleksandr Ozerski]] ja [[Alexander von Schrenck]]. Nad mainisid mitmeid kordi oma töödes [[Paluküla paemurd|Paluküla paemurru]] [[lubjakivi]]de kallutust. [[Henry von Winkler]], [[Hans Scupin]] ja [[Hendrik Palmre]] märkisid samas kohas esinevaid [[bituumen]]ite ja [[Maak|maagistumiste]] ilminguid. Aastal [[1967]] avastati Paluküla kõrgendikul
[[1971]]. aastal alustas riiklik geoloogiateenistus uuringuid [[Paluküla kerge|Paluküla kerke]] aladel selleks, et planeerida kristalsest aluskorrast kvaliteetse [[killustik]]u tootmist. Lõpetati varem Teaduse Akadeemia Geoloogia Instituudi tehtud [[gravimeetriline kaardistamine|gravi]]- ja [[magnetomeetriline kaardistamine]]. [[1973]]/[[1974]]. aastaks jõuti struktuuri [[geomorfoloogia|morfoloogia]] ja aluskorra [[kristalne kivim|kristalsete kivimite]] purustuse põhjal järeldusele, et tegu on plahvatusliku iseloomuga [[Endogeensed protsessid|endogeense]] vulkaani [[kraater|kraatriga]]. [[1980]]. aastal teostatud Hiiumaa gravi- ja magnetomeetrilise [[geoloogiline kaardistamine|kaardistamiste]] tulemusena selgus Kärdla struktuuri erinevus ümbritsevast geoloogilisest struktuurist. [[1981]]. aastal alustati [[Lääne-Eesti]]s aluspõhja aerogeoloogilist kaardistamist, lisaks puuriti kraatri lähiümbrusse 6 uut [[puurauk]]u. 1981. aastal jõudis [[Peterburi|Leningradi]] [[geoloog]] [[Viktor Masaitis]] [[tuff|tufi]]laadsete [[bretša]]de [[õhik]]uid uurides järeldusele, et Kärdlas asub [[meteoorkeha]] plahvatusel tekkinud struktuuriga. Aastal [[1984]] nõustusid kraatri morfoloogia ja arengu uurijad [[Väino Puura (geoloog)|Väino Puura]] ja [[Kalle-Mart Suuroja]] selle käsitlusega.
| |||