Anglosaksi Inglismaa: erinevus redaktsioonide vahel

Teised kirjutatud allikad on:

 

* [[Anglosaksi põhimäärused|Põhimäärused]] olid rida õigusdokumente, mis olid peamiselt (kuid mitte ainult) maa-annid üksikisikutele anglosaksi kuningriikide kuningate poolt.

* Biograafiad, [[hagiograafia]], kirjad ja [[anglosaksi luule|luule]].

{{vaata|Suur rahvasterändamine}}

 

 

On ülestähendusi germaanlaste imbumisest Britanniasse enne Rooma riigi kokkulangemist. Usutakse, et varaseimad germaani külalised olid 8 [[kohort]]i [[bataavid|bataave]] [[Legio XIV Gemina|14. leegionis]], esimeses sissetungiväes [[Aulus Plautius]]e juhtimisel aastal 43 pKr. On hüpotees, et mõned [[Belgid|põlishõimud]], keda roomlased pidasid brittideks, võisid olla germaani keele rääkijad, kuigi enamus tänapäeva uurijaid ei nõustu sellega.

Kui uskuda ''[[Anglosaksi kroonika]]t'', asutati mitmeid anglosaksi kuningriike, mis lõpuks Inglismaaks ühendati, kui kolmest või viiest laevast väikesed sissetungijate laevastikud saabusid erinevatesse kohtadesse Inglismaa rannikul võitlema Rooma-järgsete brittidega ja vallutama nende maid. Kohanime tõendi kontekstis, mis tegelikult juhtus roomlaste lahkumise ja normannide tulemise vahel, mille suhtes on palju ajaloolaste eriarvamusi.

 

 

Anglosakside saabumist Britanniasse võib vaadata [[germaanlased|germaanlaste]] üldise liikumise kontekstis üle Euroopa aastatel 300–700, mida tuntakse [[Suur rahvasterändamine|Suure rahvasterändamisena]] (ka barbarite sissetung või ''Völkerwanderung''). Samal perioodil toimus brittide ränne Armorica poolsaarele ([[Bretagne]] ja [[Normandia]] tänapäeva [[Prantsusmaa]]l): algselt umbes aastal 383 Rooma võimu ajal, kuid ka umbes aastal 460 ning 540. ja 550. aastatel; 460. aasta rännet peetakse vastuseks võitlusele anglosaksi mässu ajal umbes aastatel 450–500, nagu ka rännet [[Britoonia]]sse (tänapäeva [[Galicia]] Loode-Hispaanias) umbes samal ajal. Ajaloolane [[Peter Hunter Blair]] seletas lahti selle, mida nüüd peetakse traditsiooniliseks vaateks anglosakside saabumisele Britanniasse. Ta vihjas massilisele sisserändele, võitlusele ja Rooma-järgsete brittide väljaajamisele nende maalt saarte lääneservale ning Bretagne'i ja Pürenee poolsaartele. Sellist vaadet mõjutasid arvatavasti sellised allikad, nagu Beda, kus see räägib brittide tapmisest või "igavesse orjusse" viimisest. [[Heinrich Härke]] järgi on palju moodsam vaade brittide ja anglosakside koosolemisest. Ta näitab, et mitmed moodsad arheoloogid on nüüd sissetungi mudeli ümber hinnanud, nad on arendanud koosolemise mudeli, mis põhineb suuresti [[Ine (Wessex)|Ine seadustel]]. Seadused sisaldavad mitut punkti, mis pakuvad brittidele kuut erinevat vereraha taset, millest neli on allpool vabamehe tasemest. Kuigi oli võimalik brittide elamine rikaste vabameestena, näib üldiselt, et anglosaksi ühiskonnas olid nad alamas seisuses, kui anglosaksid.

=== Anglosaksi Inglismaa seitse kuningriiki ===

 

 

Neli peamist [[Monarhia|kuningriiki]] anglosaksi [[Inglismaa]]l olid:

Northumbria Edwini kasvav tugevus sundis Mercia anglosaksid [[Penda]] juhtimisel liitu Gwyneddi kõmri kuninga Cadwalloniga, ja koos tungisid nad Edwini maadele ning võitsid ja tapsid selle [[Hatfield Chase'i lahing]]us aastal 633. Nende edu oli lühiajaline, kui Oswald (üks Northumbria surnud kuninga Æthelfrith'i poegadest) võitis ja tappis Cadwalloni Heavenfieldis Hexhami lähistel. Vähem kui kümne aasta pärast sõdis Penda taas Northumbria vastu ja tappis Oswaldi lahingus aastal 642.

 

 

Kristlus toodi Briti saartele Rooma okupatsiooni ajal. Varakristlik [[Berberid|berberi]] autor [[Tertullianus]], kes kirjutas 3. sajandil, ütles, et "kristlust võib leida ''isegi'' Britanniast". Rooma keiser [[Constantinus Suur|Constantinus]] (306–337) kuulutas [[Milano edikt]]iga aastal 313 kristluse ametlikult sallituks. Keiser [[Theodosius I|Theodosius Suure]] valitsusajal (378–395) tehti kristlus [[Rooma riik|Rooma riigi]] ametlikuks usuks.

Beda on põlise briti vaimulikkonna suhtes väga laitev: oma teoses ''Historia ecclesiastica'' kurdab ta nende ''kirjeldamatute kuritegude'' üle, ja et nad ei kuuluta usku anglite või sakside seas. Paavst Gregorius saatis aastal 597 [[Canterbury Augustinus|Augustinus]]e anglosakse pöörama, kuid Beda järgi keeldus briti vaimulikkond Augustinust tema missioonil aitamast. Vaatamata Beda kaebustele usutakse nüüd, et britid mängisid [[anglosaksi kristlus|anglosakside kristlusse pööramisel]] tähtsat rolli. Saabumisel Kagu-Inglismaale aastal 597 anti Kenti kuninga Æthelberhti poolt Augustinusele maad kiriku ehitamiseks; nii ehitas Augustinus aastal 597 kiriku ja asutas Canterbury piiskopkonna. Ta ristis Æthelberhti aastal 601, siis jätkas oma missiooni pöörata inglased kristlusse. Enamus Põhja- ja Ida-Inglismaast oli juba ristitud Iiri kiriku poolt. Siiski jäid Sussex ja Wighti saar peamiselt paganlikeks kuni maapakku saadetud Yorki peapiiskopi Püha [[wilfrid]]i saabumiseni, kes pööras Sussexi umbes aastal 681 ja Wighti saare aastal 683.

 

 

Jääb selgusetuks, mida "pööramine" tegelikult tähendas. Kiriklikud kirjanikud kaldusid kuulutama territooriumi "pööratuks" üksnes seetõttu, kui kohalik kuningas nõustus ristimisega, olenemata sellest, kas ta tegelikult võttis kristliku praktika omaks; ja olenemata ka sellest, kas tema kuningriigi rahvastik seda üldiselt tegi. Kui ehitati kirikuid, kippusid need sisaldama paganlikke, samuti kristlikke sümboleid, tõendades püüet jõuda paganlike anglosaksideni, mitte demonstreerides, et nad olid juba pööratud.

== Inglismaa ühendamine (10. sajand) ==

 

 

{{vaata|Athelstan}}

{{vaata|Edgar Rahulik}}

 

 

 

== Inglismaa taanlaste võimu all ja Normanni vallutus (978–1066) ==

 

 

 

Just siis, kui Æthelred oli kroonitud, püüdis Taani kuningas [[Harald Sinihammas|Harald]] kristlust oma valdustes peale sundida. Paljudele tema alamatele see mõte ei meeldinud ja vahetult enne 988. aastat ajas tema poeg [[Svend Harkhabe|Svend]] oma isa kuningriigist välja. Kodust välja aetud mässulised moodustasid tõenäoliselt rüüsteretkede esimese laine Inglismaa rannikule. Mässajatel läks nii hästi, et Taani kuningad otsustasid kampaania üle võtta.

Aastal 991 rüüstasid viikingid Ipswichi ja nende laevastik randus Maldoni lähistel Essexis. Taanlased nõudsid, et inglased maksaksid lunaraha, kuid inglise väejuht [[Byrhtnoth]] keeldus; ta tapeti järgnenud [[Maldoni lahing]]us ja inglased võideti kergesti. Siit alates näis, et viikingid ründasid kõikjal, kus tahtsid; nad olid põlglikud inglaste vastupanu puudumise tõttu. Isegi Alfredi ''[[burh]]''ide süsteem vedas alt. Æthelred näib olevat rüüstajate haardest lihtsalt väljapoole peitunud.

 

 

 

Normandia hertsogid olid üsna rahul, võimaldades Taani seiklejatel kasutada nende sadamaid Inglismaa ranniku ründamiseks. Tulemuseks oli, et Inglismaa ja Normandia õukonnad muutusid teineteise suhtes äärmiselt vaenulikuks. Lõpuks otsis Æthelred lepingut normannidega, ja lõpetas 1002. aasta kevadel abiellumisega [[Richard I (Normandia hertsog)|Normandia hertsogi Richard I]] tütre [[Emma (Normandia)|Emma]]ga, mida nähti püüdena lõhkuda side rüüstajate ja Normandia vahel.

=== Normandia William seilab Inglismaale ===

 

 

Harold tähistas oma võitu Stamford Bridge'is 26./27. septembri öösel 1066, kui Normandia Williami sissetungilaevastik asus 27. septembri hommikul 1066 Inglismaa poole teele. Harold viis oma armee tagasi lõunarannikule, kus ta Hastingsi lähedal kohtas Williami armeed. Harold tapeti võitluses ja kaotas [[Hastingsi lahing]]u 14. oktoobril 1066.

William marssis Londonisse. Linnajuhid alistusid ja andsid kuningriigi talle ja ta krooniti Westminster Abbey's, Edward Usutunnistaja uues kirikus, jõulupäeval 1066. Williamil võttis veel 10 aastat kuningriigi kindlustamiseks, mille ajal igasugune vastuseis halastamatult maha suruti; eriti jõhkras intsidendis, mis tuntud kui [[Põhja laastamine|"Põhja laastamine"]], käskis William teha põhi maatasa ning põletada kõik kariloomad, vili ja põllutööriistad ning mürgitada maa. Anglonormannist krooniku [[Ordericus Vitalis]]e järgi suri üle 100 000 inimese nälga. Arvud põhinevad ''[[Viimsepäevaraamat|Domesday Book]]'' hinnangul, et Inglismaa kogurahvastik aastal 1086 oli umbes 2,25 miljonit, nii et 100 000 surma nälja tõttu oleks olnud suur osa rahvastikust.

 

 

{{commonskat|Maps of Anglo-Saxon England|Anglosaksi Inglismaa kaardid}}