Barokk (muusika): erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
88. rida:
===Fuuga===
Kuigi barokiajastul peeti [[polüfoonia]]t juba veidi vanamoeliseks, kujunes välja täiuslikem imitatsioonilise polüfoonia vorm – [[fuuga]]. See oli enamasti kahe- kuni viiehäälne ja võis olla nii vokaal- kui instrumentaalteos või selle osa. Aegade suurimaid polüfooniameistreid on [[Johann Sebastian Bach]], kes armastas fuugat ja viis selle kõrgeimale tasemele.
 
==Muusikast mõtlemine baroki ajal====
Baroki ajal mõeldi muusikast kolmel moel:
* ''musica theoretica'' ehk ''musica speculativa'', mis kujutas enesest teoreetilist tegelemist muusika põhistruktuuridega ning mida õpetati ladinakoolis ja ülikoolis osana vabade kunstide (''artes liberales'') õppekavast;
* ''musica practica'', mis kujutas enesest praktilist musitseerimist ehk tänapäevass mõttes heliloomingut ja interpretatsiooni kahes valdkonnas
** ''musica plana'', mis kujutas enesest ühehäälsete koraalide laulmist
** ''musica mensurabilis'', mis kujutas enesest mitmehäälse polüfoonilise figuratiivse muusika loomist ja esitamist
* ''musica poetica'', mis kujutas enesest tegelemist heliloomingu retooriliste aspektide ja muusika helikeele printsiipidega. Muusikat mõisteti keelena, millele rakenduvad kõnekunsti ehk retoorika ning poeesia ehk luulekunsti reeglid. Seetõttu hakati sel ajal rääkima ka iga helilooja jaoks olulisest ja omasest helikeelest. Õpetus muusikalisest retoorikast oli seotud tekstis olevate kujundite seadmisega muusikasse ja nende tõlgendamisega. Muusikalist retoorikat püüti ka formaliseerida: näiteks
** kõrge heli võis tähendada kõrgust ning seda kasutati, kui näiteks tekstis oli juttu kõrgest mäest või taevast,
** madal heli seevastu tähendas sügavust (orgu või põrgut);
** kromaatiline pooltoon võis väljendada valu ja piina;
** paus aga vaikimist ja surma.
 
==Barokkheliloojad ajajoonel==