Muusikateadus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
21. rida:
Guido Adler on väljaandes Vierteljahrsschrift für Musikwissenschaft (1885) ilmunud artiklis "Umfang, Methode und Ziel der Musikwissenschaft" on jaotanud muusika uurimise kaheks suunaks: ajalooliseks ja süstemaatiliseks, millel sama ainese uurimiseks võivad olla erienevad meetodid. Oma jaotuse esitas ta väikeste muudatustega ka oma raamatus "Methode der Musikgeschichte" (1919: 7)<ref>file:///C:/Users/Kasutaja/Desktop/AJUTINE/ADLER.%20METHODE%20DER%20MUSIKGESCHICHTE/methodedermusikg00adle.pdf Guido Adler 1919. Methode der Musikgeschichte</ref>:
:I. Ajalooline (muusikaajalugu epohhide, rahvaste, riikide, maade, piirkondade (''Gauen''), linnade, koolkondade, muusikute (''Künstlern'') kaupa).
::A. Muusikaline paleograafia (semeiograafia)
::B. Ajaloolised põhiklassid (muusikavormide rühmitamine).
:::1. kuidas need teatud epohhi kunstiteostes esinevad,
▲::C. Gesetze:
:::2. nagu neid on loodud ja õpetanud kaasaegsed teoreetikud,
:::3. kuidas nad paistatavad silma kunstiõpetuses.
::D. Muusikainstrumendid.
:II. Süstemaatiline (kõrgemate reeglite asend helikunsti üksikute harude suhtes).
::A. nende uurimine ja põhjendamine:
:::1. harmoonias (helikõrguslikult (''tonal'')),
:::3. ''Melik'' (helikürgusliku ja ajalise korrelatsioonis).
::B. Helikunsti esteetika ja psühholoogia:
▲:::2. Rhythmik (zeitlich),
:::1. Võrdlemine ja hindamine ning nende seos esinevate subjektidega,
:::2. Kompleks otseselt ja kaudselt eelmistega seotud küsimusi.
::C. Muusikapedagoogika ja didaktika:
:::1. muusika elementaarteooria (''Allgemeine Musiklehre''),
:::2. harmooniaõpetus (''Harmonielehre''),▼
:::
:::4. kompositsiooniõpetus (''Kompositionslehre''),▼
▲:::2. Harmonielehre,
:::5. orkestratsioon (''Instrumentationslehre''),▼
:::6. laulmise ja instrumendiõpetuse meetodid.
▲:::4. Kompositionslehre,
::D. Musikoloogia (etnograafia ja folkloristika teenistuses uurimine ja võrdlemine).
▲:::5. Instrumentationslehre,
==Kirjandus==
|