Barokk (muusika): erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
28. rida:
* duur-moll-süsteem
 
Mõiste 'barokk' muusikastiili nimetusena tuli siiski muusikas käibele alles iroonilises kontekstis seoses Jean-Philippe Rameau ooperi Hippolyte et Aricie esietendusega Pariisis oktoobris 1733, mille kohta ilmus mais 1734 väljaandes Mercure de France anonüümne kriitika (‘Lettre de M*** à Mlle*** sur l’origine de la musique’, pp. 868–70). Anonüümne autor vihjas varjatult, et uues ooperis oli kõik ''du barocco'' (moondunud pärli sarnane) ja kurtnud, et ooperi muusikal puuduspuudusid ühtneläbivad meloodiameloodiad, see oli dissonantside ja pidevalt muutuvate helistike ning vahelduva meetrumi tõttu ebastabiilne ning selles vahetus kogu aeg kompositsioonimeetod.
 
Baroki kriitika jätkus ka Jean-Jacques Rousseau „Muusikasõnastikus“ (''Dictionnaire de musique'', 1768) märksõna "Barokk" all: "Barokkmuusika on selline, mille harmoonia on segane, üleküllastatud modulatsioonide ja dissonantsidega, laul on pingutatud ja ebaloomulik, intonatsioon on raskepärane ja liikumine vaevaline." (''BAROQUE. Une Musique Baroque est celle dont l'Harmonie est confuse, chargée de Modulations de Dissonnances, le Chant dur & peu naturel, l'Intonation difficile, & le Mouvement contraint. Il y a bien de l'apparence que ce terme vient du Baroco des Logiciens.'')