Renessanssmuusika: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
10. rida:
Ühed muusikateadlased ([[Gustave Reese]] 1954) on näinud renessanssmuusikas pigem [[keskaja muusika]] oluliste saavutuste edasiarendamist, mis jätkas hiliskeskaegse muusika "rütmilist voolavust ja keerukust, mida sellele järgnev muusika ei suutnud ületada", [[kolmkõla]] kõigi võimaluste ärakasutamist, [[dissonants]]ide reeglistamist ja selle kaudu kooskõlade [[intervall]]ilise sisu ratsionaliseerimist, tonaalse ulatuse suurenemist ning [[kontrapunkt]]ilise imitatsiooni kaudu häälte kasvavat homogeensust. Nad nägid renessanssi muusika ennenägematu unifitseerimise perioodina, mistõttu 16. sajandi heliloojad kogu Euroopas "rääkisid samas muusikalises keeles".
 
Teised teadlased ([[Edward Lowinsky]] 1954)´ seevastu pooldavad teooriat, mille kohaselt renessansiajal ei piirdutud üksnes keskaja muusika ümberkujundamisega, vaid toimus vana [[skolastika|skolastilise]] ajastu kõrvaleheitmine, kuna "muusikud soovisid vabastada oma väljenduse kõigist ahelatest." Selle teooria kaitseks on esitatud järgmisi väiteid:
* 15. sajandil toimus suur muusikainstitutsioonide ümberkorraldamine, põhjapoolsemate maade heliloojate rännakud Itaaliasse ning põhja- ja lõunapoolsete maade traditsioonide tihe suhtlus;
* selle perioodi muusikat iseloomustas otsustav eemaldumine keskaegsetest piirangutest, loobuti [[fikseeritud vormid|fikseeritud vormidest]], [[modaalrütmika]]st, [[isorütmika]]st, ''[[cantus firmus]]''<nowiki>'</nowiki>e põhimõttest ning [[Pythagorase häälestus]]est;