Renessanssmuusika: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
8. rida:
 
==Renessanssmuusika tunnused==
Ühed muusikateadlased ([[Gustave Reese]] 1954) on näinud renessanssmuusikas pigem [[keskaja muusika]] oluliste saavutuste edasiarendamist, mis jätkas hiliskeskaegse muusika "rütmilist voolavust ja keerukust, mida sellele järgnev muusika ei suutnud ületada", [[kolmkõla]] kõigi võimaluste ärakasutamist, [[dissonants]]ide reeglistamist ja selle kaudu kooskõlade [[intervall]]ilise sisu ratsionaliseerimist, tonaalse ulatuse suurenemist ning [[kontrapunkt]]ilise imitatsiooni kaudu häälte kasvavat homogeensust. Nad nägid renessanssi muusika ennenägematu unifitseerimise perioodina, mistõttu 16. sajandi heliloojad kogu Euroopas "rääkisid samas muusikalises keeles".
 
Teised teadlased ([[Edward Lowinsky]] 1954)´seevastu pooldavad teooriat, mille kohaselt renessansiajal ei piirdutud üksnes keskaja muusika ümberkujundamisega, vaid toimus vana [[skolastika|skolastilise]] ajastu kõrvaleheitmine, kuna "muusikud soovisid vabastada oma väljenduse kõigist ahelatest." Selle teooria kaitseks on esitatud järgmisi väiteid:
* 15. sajandil toimus suur muusikainstitutsioonide ümberkorraldamine, põhjapoolsemate maade heliloojate rännakud Itaaliasse ning põhja- ja lõunapoolsete maade traditsioonide tihe suhtlus;
* selle perioodi muusikat iseloomustas otsustav eemaldumine keskaegsetest piirangutest, loobuti [[fikseeritud vormid|fikseeritud vormidest]], [[modaalrütmika]]st, [[isorütmika]]st, ''[[cantus firmus]]''<nowiki>'</nowiki>e põhimõttest ning [[Pythagorase häälestus]]est;
* kritiseeriti keskaegset [[esteetika]]t;
* lükati kõrvale vana [[kirikulaadid]]e süsteem ning hakati ''[[musica ficta]]'' kaudu arendama [[harmoonia]]t, mis võimaldas [[kromatism]]e ja [[modulatsioon]]e;
* mindi muusika "[[suktsessioon|suktsessiivselt]]" kontseptsioonilt üle "[[simultaansus|simultaansele]]": kõiki hääli hakati looma korraga, mitte keskaja kombel uusi meloodiaid varasematele juurde liites ning varasemaid meloodiaid kaunistades;
* toimus muusikas kasutatavate helikõrguste ruumi laienemine;
* tihenes sõna ja muusika väljenduslik seos ning tekkis nende uus suhe;
* arenes nii muusikute nii vokaalne kui ka instrumentaalne virtuoossus
* [[instrumentaalmuusika]] muutus järjest iseseisvamaks;
* muusikud loobusid [[autoriteet]]ide järgi joondumisest.
 
Keskaja ja renessanssmuusikat võrreldes võib lihtsustades öelda, et kui keskaja heliloojad lähtusid muusikat luues pigem jumalikest reeglitest, siis renessanssheliloojate jaoks pidi muusika oma sulanduva harmoonia ja sujuva meloodiaga olema eeskätt inimese kõrvale meeldiv kuuulata. See oli ka üks põhjuseid, miks
* lisaks perfektsetele konsonantsidele kvardile, kvindile ja oktavile hakati renessanssmuusika harmoonias kasutama ka imperfektseid konsonantse tertse ja sekste, mistõttu domineerivaks muutusid kolmkõlad ja sekstakordid, millest omakorda arenes välja duur-moll-süsteem.
* muusika seos tekstiga tihenes:
** vokaalmuusika väljendus oli otseselt inspireeritud tekstist, andes edasi teksti tundeliste, kohati lausa piltlike või loodushääli imiteerivate kujundite abil.
** muusika rütm lähtus järjest enam teksti rütmist. Selle tulemusel muusika rütm lihtsustus.
** tekst hakkas mõjutama muusikavormi, andes sellele kaunid ja tasakaalustatud proportsioonid.
* ideaaliks saab lihtne, tundeline ja laulev meloodia. Meloodia loomulik liigendus on seotud inimese hingamisega.
 
 
Kui muusikateadlaste seisukohad üldiselt langevad kokku renessansiajastu peamiste muusikaliste arengute tõlgendamise osas, on neil siiski sageli eriarvamusi selles suhtes, milliseid spetsiifilisi tehnilisi või esteetilisi tunnuseid renessanssmuusika kirjeldamiseks läbi selle ajaloo valida.
 
Näiteks [[Gustave Reese]] (1954) nägi renessanssmuusikas pigem [[keskaja muusika]] oluliste saavutuste edasiarendamist, mis jätkas hiliskeskaegse muusika "rütmilist voolavust ja keerukust, mida sellele järgnev muusika ei suutnud ületada", [[kolmkõla]] kõigi võimaluste ärakasutamist, [[dissonants]]ide reeglistamist ja selle kaudu kooskõlade [[intervall]]ilise sisu ratsionaliseerimist, tonaalse ulatuse suurenemist ning [[kontrapunkt]]ilise imitatsiooni kaudu häälte kasvavat homogeensust. Ta nägi renessanssi muusika ennenägematu unifitseerimise perioodina, mistõttu 16. sajandi heliloojad kogu Euroopas "rääkisid samas muusikalises keeles".
 
Järk-järgulise [[evolutsioon]]ilise arengu kontseptsiooni vastandiks on seevastu näiteks [[Edward Lowinsky]] (1954) teooria, mille kohaselt renessansiajal ei piirdutud üksnes keskaja muusika ümberkujundamisega, vaid toimus vana [[skolastika|skolastilise]] ajastu kõrvaleheitmine, kuna "muusikud soovisid vabastada oma väljenduse kõigist ahelatest." 15. sajandi lõpu ja 16. sajandi muusika kohta mõiste "renessanssmuusika" kasutamise kohta esitab ta oma teooria kaitseks järgmised väited:
:1) 15. sajandil toimus suur muusikainstitutsioonide ümberkorraldamine, põhjapoolsemate maade heliloojate rännakud Itaaliasse ning põhja- ja lõunapoolsete maade traditsioonide tihe suhtlus;
:2) selle perioodi muusikat iseloomustas otsustav eemaldumine keskaegsetest piirangutest, loobuti [[fikseeritud vormid|fikseeritud vormidest]], [[modaalrütmika]]st, [[isorütmika]]st, ''[[cantus firmus]]''<nowiki>'</nowiki>e põhimõttest ning [[Pythagorase häälestus]]est;