Renessanssmuusika: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
8. rida:
 
==Renessanssmuusika tunnused==
IsegiKui selliste teadlaste seas, kellemuusikateadlaste seisukohad üldiselt langevad kokku renessansiajastu peamiste muusikaliste arengute tõlgendamise osas, on neil siiski sageli eriarvamusi mõningateselles tehnilistesuhtes, jamilliseid esteetilistespetsiifilisi tunnustetehnilisi suhtelisevõi tähtsuseesteetilisi osas,tunnuseid midarenessanssmuusika tihtikirjeldamiseks omistatakseläbi arusaamise hõlbustamiseks kogu renessanssmuusikaselle ajalooliseleajaloo profiililevalida.
 
Näiteks [[Gustave Reese]] (1954) nägi renessanssmuusikas pigem [[keskaja muusika]] oluliste saavutuste edasiarendustedasiarendamist, mis jätkas hiliskeskaegse muusika "rütmilist voolavust ja keerukust, mida hilisemsellele järgnev muusika poleei kunagisuutnud ületanudületada", [[kolmkõla]] kõigi võimaluste ärakasutamist, [[dissonants]]ide reeglistamist ja selle kaudu kooskõlade [[intervall]]ilise sisu ratsionaliseerimist, tonaalse ulatuse suurenemist ning [[kontrapunkt]]ilise imitatsiooni kaudu häälte kasvavat homogeensust. Ta nägi renessanssi muusika ennenägematu unifitseerimise perioodina, mistõttu 16. sajandi heliloojad kogu Euroopas "rääkisid samas muusikalises keeles".
 
Järk-järgulise [[evolutsioon]]ilise arengu kontseptsiooni vastandiks on seevastu näiteks [[Edward Lowinsky]] (1954) teooria, mille kohaselt renessansiajal ei piirdutud üksnes keskaja muusika ümberkujundamisega, vaid toimus vana [[skolastika|skolastilise]] ajastu kõrvaleheitmine, kuna "muusikud soovisid vabastada oma väljenduse kõigist ahelatest." 15. sajandi lõpu ja 16. sajandi muusika kohta mõiste "renessanssmuusika" kasutamise kohta esitab ta oma teooria kaitseks järgmised väited: