Surusääsklased: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
6Anesthesia (arutelu | kaastöö)
PResümee puudub
Resümee puudub
27. rida:
Surusääsed on enamasti küllalt väikesed, kehapikkus alla ühe sentimeetri. Väliselt meenutavad surusääsed [[pistesääsklased|pistesääsklasi]], kuid nad toituvad [[valmik]]una väga harva või mitte kunagi.{{lisa viide}} Isaste surusääskede tundlad on sulgjad, eesjalad on tugevasti pikenenud ja neid kasutatakse kompimisel tundlate asemel. Vaikse ilmaga parvlevad surusääsed õhtuti veekogude lähistel, seejuures tekkivat meloodilist undamist võib mõnikord kuulda üsna kaugele. Nendes parvedes leiavad putukad endale partneri.
Liigi ''Pontomyia natans'' vastsed on kohastunud eluga merevees. Ka on selle liigi emased tiivutud ja ei lahku kunagi veest, isased leiavad neid mööda veepinda joostes.
 
On olemas surusääsk, kes jääb ellu pärast külmutamist kuni -270 °C.{{lisa viide}}
 
== Paljunemine ==
Üsna varsti pärast paaritumist munevad emased surusääsed vette. Vastsed elavad põhja kaevunult, nad võivad endale mõnikord ka midagi kojataolist ehitada. Toiduks on neile enamasti põhjamudas elavad pisiorganismid, üksikute liikide vastsed on rööveluviisiga, nad ründavad väikeseid usse ja teisi vastseid.
 
Surusääskede vastsed saavad elada ka üsna hapnikuvaeses keskkonnas reostunud veekogude põhjas. Surusääskede vastseid võib mõnes suures järves leida rohkem kui 300 meetri sügavuselt. Nukkumine toimub vees, koorunud valmik kerkib pinnale ja lendab minema.