Vastureformatsioon: erinevus redaktsioonide vahel

resümee puudub
Resümee puudub
Resümee puudub
'''Vastureformatsioon''' ehk '''katoliiklik reformatsioon''' oli [[katoliku kirik]]u reaktsioon protestantlikule [[reformatsioon]]ile.
 
Vastureformatsiooni eesmärk oli takistadakatoliku kiriku tugevdamine, Rooma mõjuvõimu taastamine ning [[kirikulõhe]] tekkimisttakistamine.
 
Vastureformatsioon hõlmas nii [[teoloogia|teoloogilisi]] kui organisatsioonilisi küsimusi.
 
 
[[Paavst]] [[Paulus III]] kutsus [[1545]]. aastal kokku [[Trento kirikukogu]] ning tegi [[kardinal]]idele ülesandeks võtta meetmeid vaimulike [[korruptsioon]]i ning rahaliste kuritarvituste vastu. Kirikukogu mõistis hukka protestantlikud õpetused ([[lunastus]] ainuüksi usu läbi, [[konsubstantsioon]]) ning jäi [[dogma]]atilistes küsimustes endistele seisukohtadele. Säilitati ka [[patukustutuskirjad]], palverännud, [[pühak]]ute ja [[reliikvia]]te austamine ning neitsi [[Maarja]] kultus.
Vastureformatsiooni üheks olulisemaks sündmuseks peetakse 1545–1563 toimunud [[Trento kirikukogu]]. Trento kirikukogus arutati katoliku kiriku vastaseid süüdistusi ning kinnitati uuesti katoliku kiriku doktriinid:
:kirik on tähtsaim piibli interpreteerija
:piibel ja katoliku kiriku traditsioon on võrdselt ja iseseisvalt autoriteetsed vasatndina protestantistlikule põhimõttele, et lähtuda ainult piiblist;
:lunastus saabub läbi usu ja usust kantud tegude vastandina protestantlikule seisukohale, mille järgi lunastuseks piisab ainuüksi usust;
:rõhutati katoliku kiriku seniste praktikate, nagu indulgentside müük, palverännakud, pühakute, neitsi Maarja ja reliikviate kummardamine, olulisust, kuid keelati kõigi nende kuritarvitamine
 
Üheks tähtsamaks vastureformatsiooni meetmeks oli seminaride asutamine vaimulike koolitamiseks ning neile õppekirjanduse trükkimine. Tugevdati kiriku tsentraliseeritud organisatsiooni ja distsipliini, [[piiskop]]pide poliitiline ja administratiivne tegevus pidi taanduma usulise ees.