Renessanssmuusika: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
8. rida:
 
==Renessanssmuusika tunnused==
Isegi selliste teadlaste seas, kelle seisukohad üldiselt langevad kokku renessansiajastu peamiste muusikaliste arengute osas, on sageli eriarvamusi erinevatemõningate tehniliste ja esteetiliste tunnuste suhtelise tähtsuse suhtesosas, mida tihti omistatakse arusaamise hõlbustamiseks kogu renessanssmuusika ajaloolisele profiilile.

Näiteks Reese (1954) nägi renessanssmuusikas pigem [[keskaja muusika]] oluliste saavutuste edasiarendust, mis jätkas hiliskeskaegse muusika "rütmilist voolavust ja keerukust, mida hilisem muusika pole kunagi ületanud", [[kolmkõla]] kõigi võimaluste ärakasutamist, [[dissonants]]ide reeglistamist ja selle kaudu kooskõlade [[intervall]]ilise sisu ratsionaliseerimist, tonaalse ulatuse suurenemist ning [[kontrapunkt]]ilise imitatsiooni kaudu häälte kasvavat homogeensust. Ta nägi renessanssi muusika ennenägematu unifitseerimise perioodina, mistõttu 16. sajandi heliloojad kogu Euroopas "rääkisid samas muusikalises keeles".
 
Järk-järgulise [[evolutsioon]]ilise arengu kontseptsiooni vastandiks on näiteks Edward Lowinsky (1954) teooria, mille kohaselt renessansiajal ei piirdutud üksnes keskaja muusika überkujundamisega, vaid toimus vana [[skolastika|skolastilise]] ajastu kõrvaleheitmine, kuna "muusikud soovisid vabastada oma väljenduse kõigist ahelatest." 15. sajandi lõpu ja 16. sajandi muusika kohta mõiste "renessanssmuusika" kasutamise kohta esitab ta oma teooria kaitseks järgmised väited: