→Renessanssmuusika tunnused
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
8. rida:
==Renessanssmuusika tunnused==
Isegi selliste teadlaste seas, kelle seisukohad üldiselt langevad kokku renessansiajastu peamiste muusikaliste arengute osas, on sageli eriarvamusi
Näiteks Reese (1954) nägi renessanssmuusikas pigem [[keskaja muusika]] oluliste saavutuste edasiarendust, mis jätkas hiliskeskaegse muusika "rütmilist voolavust ja keerukust, mida hilisem muusika pole kunagi ületanud", [[kolmkõla]] kõigi võimaluste ärakasutamist, [[dissonants]]ide reeglistamist ja selle kaudu kooskõlade [[intervall]]ilise sisu ratsionaliseerimist, tonaalse ulatuse suurenemist ning [[kontrapunkt]]ilise imitatsiooni kaudu häälte kasvavat homogeensust. Ta nägi renessanssi muusika ennenägematu unifitseerimise perioodina, mistõttu 16. sajandi heliloojad kogu Euroopas "rääkisid samas muusikalises keeles". Järk-järgulise [[evolutsioon]]ilise arengu kontseptsiooni vastandiks on näiteks Edward Lowinsky (1954) teooria, mille kohaselt renessansiajal ei piirdutud üksnes keskaja muusika überkujundamisega, vaid toimus vana [[skolastika|skolastilise]] ajastu kõrvaleheitmine, kuna "muusikud soovisid vabastada oma väljenduse kõigist ahelatest." 15. sajandi lõpu ja 16. sajandi muusika kohta mõiste "renessanssmuusika" kasutamise kohta esitab ta oma teooria kaitseks järgmised väited:
|