Erinevus lehekülje "Tallinn teise maailmasõja ajal" redaktsioonide vahel

P (Korrastasin skripti abil viiteid)
Suurejoonelisest plaanist suudeti 1950. aastate keskpaigaks valmis ehitada Estoniast vasakule jääv [[Põllumajanduslike Keskühistute Keskliit|Põllumajanduslike Keskühistute Keskliidu]] hoone ([[Enn Kaar]], [[1952]]), mõned elamud Lenini pst (nn teadlaste maja, [[Edgar Velbri]], [[1953]]), Lauteri ja Lembitu tänaval. Lisaks Kultuurikeskust ja Keskväljakut siduma pidanud hoonestu Estonia pst lõunaservas.
 
Kümnendivahetusel pääsesid arhitektuuris senise saksaliku alltooniga liigendatud mahukäsituse ja napi dekoori asemel maksvusele tuimad massid ning lopsakas ornament. Jutustavaks muutunud ornamenti saatsid nüüd veelgi massiivsem karniis, [[frontoon]], sammastik ([[Sõprus (kino)|Sõprus]]e kino – [[Peeter Tarvas]], [[August Volberg]], [[1952]]–[[1955]]). Nii Tallinna [[Stalini väljak]] (aastani [[1949]] [[Keskväljak]]) kui ka Kultuurikeskus pidid saama veelgi monumentaalsema ilme. Stalini väljaku tsentrisse pidi nüüd kerkima Moskva stalinlikest tornidest lähtuv [[Nõukogude Maja (Tallinn)|Nõukogude Maja]] ([[Oleg Ljalin]], [[1952]]–[[1954]]).
 
[[1955]]. aasta 4. novembri [[ÜK(b)P Keskkomitee]] otsus liialdustest arhitektuuris seadis põlu alla senise lopsaka stalinismi. Tulemusena jäid paljud pooleliolevad hooned äkitselt ilma projekteeritud dekoorist (Eesti Energia maja [[Estonia puiestee]]l, [[Uno Tölpus]], [[1954]]–[[1956]]). Tulemusena joonduti oma 1930. aastate arhitektuuri järgi (elamu Narva mnt, [[Paul Härmson]], [[1959]]).