Kuralased: erinevus redaktsioonide vahel

'''Kuralased''' ehk '''kurelased''' ehk '''kuršid''' olid tänapäeva [[Läti]] [[Kuramaa]] lõunaosa ja Loode-[[Leedu]] aladel alates 1. aastatuhande I poolest elanud ja 17. sajandiks assimileerunud [[kura keel|kura]] ehk kurši keelt]] kõnelenud rahvas. Kuni 13. sajandi kirjalikes allikates võib kuralane (''c(h)ori'', ''curones'') olla ka geograafiline mõiste, mille all peeti silmas nii [[baltlased|baltlastest]] kurše kui ka Kuramaa põhjaosa [[läänemeresoomlased|läänemeresoome]] rahvastikku, keda hiljem tuntakse [[Kuramaa liivlased|Kuramaa liivlastena]].

Hilisemate kuršidega seostatav [[arheoloogiline kultuur]], mis hakkas laiemast balti kultuurialast erinema juba [[vanem rauaaeg|vanemal rauaajal]] (täpsemalt [[eelrooma rauaaeg|eelrooma rauaaja]] lõpus), kujunes lõplikult ühtseks eriilmeliseks üksuseks 7. sajandiks.<ref>Lang, lk 70, 74</ref><ref name="Žulkus58">Žulkus, lk 58</ref> Kuršide asuala piirnes põhjas Kuramaa liivlaste, idas [[semgalid|semgalite]], kagus [[žemaidid|žemaitide]] ja lõunas [[skalvid]]ega.<ref name=valsts /> Algselt olid selle kultuuri iseloomulikeks tunnusteks laibamatused maa-alustesse kiviringidega ümbritsetud haudadesse, kuhu pandi kaasa rikkalikult hauapanuseid, sh omalaadse kombena miniatuurset keraamikat jm esemeid. [[keskmine rauaaeg|Keskmise rauaaja]] lõpus toimus märgatav kultuurimuutus, mis väljendus kiviringide rajamisest loobumises ja põletusmatusele[[põletusmatus]]ele üleminekus.<ref>Lang, lk 70, 74, 104</ref> Arheoloogiliste leidude järgi tekkis aasta 650 paiku kuršide asualale [[Grobiņa]]sse [[skandinaavia|skandinaavlaste]] koloonia. Grobiņa ümbruskonnast on avastatud u 1500 skandinaaviapärast kalmet, millest osad on liigitatud [[Ojamaa]]ga seotud kaupmeeste ja ametnike, osad Kesk-[[Rootsi]]st pärit sõjameeste omadeks. Kolooniat ei kasutatud vaid kaubandusliku ja sõjalise tugipunktina, sinna saabusid ka maanappuses inimesed Ojamaalt. Koos nendega elasid Grobiņas edasi ka kohalikud kuršid. 8. sajandil rajati sinna [[Grobiņa muinaslinnus|linnus]], mis aga nagu kogu asum 9. sajandi alguseks maha jäeti. Koloonia rajamist on seostatud 13. sajandil kirjutatud [[Hervararsaga]]s mainitud 7. sajandisse paigutatud sündmusega, kus Taani ja Rootsi kuningas olevat alistanud Läänemere idakalda "riigid", sh Kuramaa (''Kurland''). [[Island]]i ajaloolase ja luuletaja [[Snorri Sturluson]]i 13. sajandil kirjutatud teoses "[[Heimskringla]]" väidetakse, et 8. sajandi keskpaigas toimus lahing taanlaste ja rootslaste vahel, kuhu olevat kaasatud ka kuralased.<ref>Lang, lk 96</ref><ref>Švābe, lk 49–51, 56</ref>

Taani ajalookirjutaja [[Saxo GrammaticuseGrammaticus]]e poolmüütilise [[Bråvalla lahing]]u kirjelduse kohaselt võitles osa kuralasi seal Rootsi poolel, kuid osad rüüstasid samal ajal hoopis Rootsi rannikut.<ref>Žulkus, lk 59</ref> Lahingu ajaloolisus või toimumisaeg on siiski täpselt teadmata.<ref>Zemītis, lk 75</ref> Üksikasjalikumad ja tõetruumad kirjeldused kuralaste röövretkedest pärinevad 12. sajandi lõpust ja 13. algusest. 1170. aastal ründasid nad koos eestlastega Rootsile kuuluvat [[Kalmar]]i ja [[Blekinge]] piirkonda, kuid said samuti seal viibinud Taani vägedelt lüüa. Kuralaste osalemine Rootsi linna [[Sigtuna]] hävitamises [[1187]]. aastal on tõenäoline. 1210. aastal toimus [[lahing Ojamaa väinas]], kus kuralased end nende laevu rünnanud ristisõdijate vastu edukalt kaitsesid, ja hiljem samas aastal tegid nad ebaõnnestunud katse Riia linna vallutada.<ref>Žulkus, lk 62–63</ref><ref name=HLK1210 /><ref>Tarvel</ref>

Kuralaste rüüsteretkedel, millega nad algselt kopeerisid ilmselt Skandinaavia [[viiking]]eid, olid nii majanduslikud, poliitilised, ideoloogilised kui ka usulised põhjused. Algselt spontaansed retked muutusid aja jooksul organiseerituks ja läbimõelduks. Röövretki viidi üldiselt läbi väikeste laevastikega, kuhu kuulus u 10 laeva, igas u 30 meest, kuid suuremate ja tugevamate keskuste nagu 1210. aastal [[Riia]] ja 1187. aastal võimalikul Sigtuna ründamisel kasutati ilmselt märgatavalt rohkemaid aluseid ja mehi. Merel otsiti ründamiseks üksikuid kaitsetuid kaubalaevu ja tunti võtteid merelahingu pidamiseks, mida näitas kokkupõrge ristisõdijatega Ojamaa väinas. Maal otsiti jõukamaid, kuid nõrgalt kaitstud rannaalasid ning rüüstama minnes jäeti üks laev merele valvesse. Retked olid tõenäoliselt suhteliselt pikaajalised ja ühe retke ajal käidi röövimas mitmetes kohtades. Ölandi lähedamelähedane Karholmi saar võis olla nende pikemate retkede aegne laagrikoht ja peatuskoht.<ref name="Žulkus" /><ref name=HLK1210>HLK, XIV (1), lk 101–103</ref>

Samaaegselt kuralaste aktiivsusega merel toimus ka nende ekspansioon maismaal. Arheoloogiline materjal näitab, et alates 11. sajandist liikusid nad suhteliselt kiiresti põhja poole, hõivates varasema liivlaste kultuuriruumi Kuramaa põhjaosas. Edasitungimise käigus aeti [[Venta jõgi|Venta]] alamjooksult ära [[võndlased|võndlaste]] hõim.<ref>Zemītis lk 77–78</ref> Uutel aladel loodud keskuste iseloom viitab selgelt [[kolonisatsioon]]ile.<ref name="Žulkus58" /> Seni liivi asustusega linnamäed ([[Talsi muinaslinnus|Talsi]], [[Tukumsi muinaslinnus|Tukums]], [[Nogale linnus|Nogale]], [[Lagzdīne linnus|Lagzdīne]], [[Kandava muinaslinnus|Kandava]], [[Sabile muinaslinnus|Sabile]], [[Strazde linnus|Strazde]], [[Valgale linnus|Valgale]], [[Mežīte muinaslinnus|Mežīte]]) sattusid kuralaste või segaasustusega aladele.<ref>Zemitis, lk 77–82, 87–88, 100</ref> Neist [[Talsi]]st, kuhu 11. sajandil rajati tugev linnus koos ümbritseva [[aolinn]]aga, kujunes varalinnaline asula ja üks kuralaste ala tähtsamaid keskusi.<ref name=Lang120>Lang, lk 120</ref> 12.–13. sajandiks olid Kuramaa liivlased suures osas kuralaste kultuuri assimileerunud ja tolleaegsed kirjalikud allikad neid ei erista, nimetades kõiki Kuramaa asukaid kuralasteks (''curones'').<ref>Indriķa hronika, I, kommentaar 58</ref><ref>HLK, I, kommentaar 33, lk 29</ref>.

Aolinnaga keskusi oli Kuramaal sel ajal paarkümmend, peale Talsi asusid suuremad neist Kuramaa lõunaranna piirkonnas, kus põhjalikumalt on uuritud [[Palanga]] asulat. Alates 11. sajandist on seal toimunud põllumajandusliku tegevuse vähenemine ja teisejärguliseks muutumine ning kaubanduse ja sõjategevusega seotud inimeste arvu kasv. Eksporditi peamiselt [[messing]]it ja selle tooraineid ning [[merevaik]]u, sisse toodi hõbedat[[hõbe]]dat ja klaasi[[klaas]]i, mis Palanga kaudu ka teistele lõunapoolsetele kuralaste aladele liikus. Sealt kui tihedamini asustatud ning ühiskondlikult ja majanduslikult kõrgemalt arenenud piirkonnast lähtus tõenäoliselt ka enamus kuralastest viikingeid.<ref name=Lang120 /><ref name="Žulkus63" /> Hilisemate allikate põhjal on arvatud, et juba 12. sajandi lõpus jagunes kuralaste ala 8-ks [[maakond|maakonnaks]]: [[Vanema]] (võimalik keskus Talsi), [[Ventava]] ([[Lagzdiena]]), [[Bandava]] ([[Kuldīga]]), [[Piemare]] ([[Grobiņa]]), [[Duvzare]] ([[Senoji Įpiltis]]), [[Ceklis]] ([[Apuolė]]), [[Megava]] ([[Palanga]]), [[Pilsats]] ([[Eketė]]).<ref>Švābe, lk 79–80</ref><ref name=valsts /><ref>Žulkus, lk 63–64</ref> Lisaks on nii [[Alna Balduin]]i lepingus kui ka Kuramaa jagamislepingus aastast 1253 mainitud veel maid Skrunda ja [[semgalid|semgalite]] vahel, mis ei kuulunud ühegi maakonna koosseisu, ent kus ilmselt siiski kuralased elasid.

1230. aastal sõlmis osa kuralaste alasid riialastega (Riia linna, [[Riia piiskopkond|Riia piiskopkonna]] ja Mõõgavendade orduga) alistumislepingu, kus kohustuti maksma neile makse, pidama üleval neile määratud preestreid, osalema kristlaste sõjakäikudel ja võtma vastu ristiusu. On arvatud, et lepingu taga oli 1228/1229. aasta näljahäda, mil Riialt abi palunud kuralased lubasid vastutasuks [[ristiusk|ristiusu]] ja sellega kaasnevad kohustused vastu võtta. Teise arvamuse kohaselt võisid riialased kättemaksuks Daugavgrīva ründamise eest kuralaste juurde rüüsteretke teha ja nii näljahäda tekitada-võimendada ning nad alistuma sundida. Samas on peetud võimalikuks, et kuralased ise sellest leppest ei teadnudki ja see oli tehtud ühepoolselt, kuna 1230. aasta lõpus ja 1231. aasta alguses sõlmisid nad eesotsas valitseja [[Lammekin]]iga samalaadsed, kuid kergemate koormistega lepingud paavsti esindaja [[Alna Balduin]]iga, mille kohaselt nad pidid alluma hakkama otse paavsti esindajale ja jääma sõltumatuks kohalikest kristlikest valitsejatest. Kui esimene leping oli hõlmanud vaid osa kõige põhjapoolsemast kuralaste piirkonnast, Vanemast[[Vanema]]st, siis Balduinile alistusid täielikult või osaliselt ka Ventava, Bandava ja Piemare kuralased. Balduini tegevusega rahulolematud riialased sundisid talle lepingu kinnituseks antud pantvangid endile üle andma ja korraldasid oma võimu kinnitamiseks 1231/1232. aasta talvel kuralaste aladele sõjaretke, mille käigus võtsid neilt ära Balduiniga sõlmitud lepingu. Allutatud alad jaotati Riia linna, Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu vahel. Kuigi algul paavst toetas Balduini püüdlusi, siis riialaste tugeva vastuseisu tõttu kutsuti ta 1234. aastal Liivimaalt ära. Samal aastal määrati ametisse esimene [[Kuramaa piiskopkond|Kuramaa piiskopkonna]] piiskop – [[Engelbert]].<ref>Švābe, lk 66–94, 101</ref><ref>Kala, lk 20–21</ref><ref name=Dzenis />

1260. aastal järjekordses ordu organiseeritud sõjakäigus osaledes läksid kuralased nendega tülli ja keeldusid vastaseks olnud [[žemaidid|žemaitide]] väge ründamast, mistõttu orduvennad [[Durbe lahing]]us lüüa said. Ühe allika kohaselt kuralased isegi ründasid koos žemaitidega ordumehi. Sellele Liivi ordu jaoks suurele kaotusele järgnes ülestõus lõunapoolsete seni veel ristimata kuralaste hulgas, kes alustasid koos leedulastega sõda ordu ja vastristitud kuralaste vastu. Vastuhakk suudeti maha suruda ja kontroll kogu kuralaste asuala üle taastada 1267. aastaks, mil sõlmiti ka uued alistumislepingud. Teada on ordu aladel tehtud leppe sisu, mille kohaselt ülestõusnud said amnestia ja trahve ei määratud, kuid nad pidid tagasi pöörduma kristlaste kohustuste ja maksude juurde: ühe hobusega majapidamine pidi andma u 140 liitrit vilja, tasuma kirikukümnist, töötama uute isandate heaks lossi ehitamisel ja veel muudel töödel neljal päeval aastas. Eriõigusena olid kuralased vabastatud sõjasaagist kümnendiku ära andmisest. Säilis isiklik vabadus ja õigus maaomandile, sh seni tühjadel aladel kasutusele võetavale maale. Pärandada sai vara kuni [[Sugulussuhted|4. astme sugulastele,]], nende puudumisel läks omand ordu valdusse. Esmakordselt reguleeriti mereõigust[[mereõigus]]t: merel hulpivast kaubast võisid kuralased üle poole, kaldale uhutud asjadest 1/3 endale jätta, samal ajal kui ülejäänud läks ordule, kellele jäi kohustus see omanikule tagastada, kui ta ühe aasta jooksul välja ilmub. Uppumisohus inimesel keelati oma päästjale lubamast rohkem kui 1/3 oma varast.<ref>Švābe, lk 103–114</ref><ref>Lätte, lk 29–30</ref><ref>Dzenis 2013</ref><ref name=Dzenis />

Kuigi [[Kura säär]] oli algselt preislaste asuala, hävis see rahvas ristisõdade käigus. Nii asusid sinna ja teistelegi rannaaladele ilmselt [[XVI sajand]]il elama kurseniekid, kes kõnelesid [[leedu keel|leedu]], [[alamsaksa keel|alamsaksa]] ja [[saksa keel]]e mõjudega [[kurseniekkide keel]]t, mis kuulus [[läti keel]]e [[kurši murrakud|kurši murrakute]] hulka. Nende keelt kirjeldas esimest korda P. Einhorn oma teoses “Historia Lettica” (1649.). Kuna nende päritolu pole selge, siis tänapäeva teaduskirjanduses tehakse kuralaste ja kurseniekkide vahel vahet, ent mitmedki teadlased on varem väljendanud seisukohti, et neid tuleks kuralaste hulka lugeda. Ka pidasid nad endid ise kuralasteks. J. Endzelīns on nende kohta öelnud:

Kurseniekkidele sai saatuslikuks [[IIteine maailmasõda]]. Suurem osa neist asus ümber [[Saksamaa]]le, osa küüditati ka [[Siber]]isse. Saksamaale ümber asunud kurseniekid hakkasid emakeelena kasutama saksa keelt. Aastaks 2002 oskas kurseniekkide keeles kirjutada vaid [[Richard Pietsch]], ülejäänud oskasid selles keeles rääkida, aga mitte kirjutada. Aastaks 2002 oli alles jäänud vaid seitse kurseniekkide keele kasutajat.<ref>[http://2006-2013.ruprecht.de/ausgaben/zeigartikel.php?id=701 Der alte Mann und die Sprache]</ref>