Konstantin Päts: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Ei olnud vilistlane, läks Pärnu poeglaste klassikalisse gümnaasiumi ja lõpetas selle
58. rida:
Konstantin Päts oli [[õigeusk]]lik.
 
Tema haridustee algas Tahkuranna apostliku õigeusu [[kihelkonnakool]]is, jätkudes seejärel Raeküla Nikolai koolis ning [[Riia Vaimulik Seminar|Riia Vaimulikus Seminaris]].<ref name="y0Hgr" /> Seminari jättis Päts pooleli ning jätkas õpinguid [[Pärnu Meesgümnaasium]]is. [[1894]]–[[1898]] õppis ta [[Tartu ülikool]]i [[Tartu Ülikooli õigusteaduskond|õigusteaduskonnas]], mille lõpetas ''cand. jur.'' kraadigakraadi (hiljem nimetati 1. järgu diplomiga) ja kubermangusekretäri auastmega, [[Rooma õigus]]e teemal. Sellele järgnes aastane teenistus [[Pihkva]]s [[96. Omski jalaväepolk|96. Omski jalaväepolgus]], kustlõpetades ta lahkusPeterburis [[lipnik]]ue aukraadigakursused, mismilline auaste andis õiguse personaalseleisiklikule, mittepärandatavale aadliseisusele.
 
1900. aastal asus Päts tööle [[Tallinn]]as advokaat [[Jaan Poska]] abilisenaabina. 1901–1905 andis Päts välja ja toimetas ajalehte [[Teataja]]. 1901. aastal osales ta [[Eesti Spordiselts Kalev|Jalgrattasõitjate Seltsi Kalev]] asutamises ning temast sai seltsi aseesimees. 1904. aasta Tallinna linnavolikogu valimisteks organiseeris ta eesti-vene valimisliidu, mis võitis valimistel [[baltisakslased|baltisakslaste]] ees. Päts valiti 8. veebruaril 1905 Tallinna [[linnanõunik]]uks ja 19. aprillil sai Pätsist [[Tallinna linnapea]] abi, sama aasta 2. detsembrist ka linnapea kohusetäitja. Saamaks hääleõigust Vene riigivolikogu valimistel, ostis ta Mäe talu Kodilas Rapla vallas ja valiti Harjumaa valijameheks.
 
===Pätsi osavõtt 1905. aasta revolutsioonist===
Olgugi et Päts korraldas märgukirjade aktsiooni, ei väljendanud ta [[1905. aasta revolutsioon Eestis|revolutsioonisündmuste]] ajal radikaalseid vaateid, piirdudes peamiselt [[omavalitsus]]te [[reform]]i nõudmisega. Tallinna töölistele avaldatud sotsiaaldemokraatlikus vaimus üleskutse "[[Teataja]]s" äratrükkimise pärast otsustati Päts võimude poolt lehe [[vastutav toimetaja|vastutava toimetaja]]na vangistada ning pidi Eestist põgenema (karistussalga ülema kindral [[Vladimir Bezobrazov]]i poolt korraldatav [[Rapla sõjakohus]] mõistis ta mässulise tegevuse eest surma). Mõnda aega peatus Päts Weissensteini mõisas Berni lähedal [[Šveits]]is, kust [[19071906]]. aastal siirdus [[Soome]], kus elas Ivan Mikuri varjunime all ning tegi kaastööd ajalehtedele. Samuti valmisid Soomes [[Ollila]]s tollal radikaalseid ideid kandvad käsikirjad omavalitsus- ning agraarküsimustes. Pätsi õhutusel asutati 1907–[[1908]] Peterburis kirjastusühing [[Ühiselu]], mis hakkas välja andma [[Peterburi Teataja]]t. 1908. aastal Konstantin Pätsi tõlkes avaldatud [[Francis Lieber]]i raamat [[Rahvavabadus ja omavalitsus]] mõjutas edaspidi määravalt tema poliitilisi vaateid ja tegevust. Lieberi raamatuga tegeldes mõtles Päts tema seisukohad läbi ja võttis omaks. Pätsi hilisemates kõnedes tuleb alatasa ette sõnasõnalisi tsitaate Lieberi teostest.<ref name="J0trq" />
 
[[1909]]. aastal tekkis Pätsil võimalus Rapla sõjakohtu poolt määratud surmaotsusest pääseda, kuna paljud dokumendid olid kadunud ning teda mässuga siduvaid materjale polnud palju. Pärast Eestisse naasmist ilmus ta suvel ise [[Tallinna ringkonnakohus|Tallinna ringkonnakohtu]]uurija ette ja vabastati [[kautsjon]]i vastu. [[1910]]. aasta veebruaris mõisteti Päts [[Peterburi]] kohtupalati väljasõiduistungil Tallinnas üheks aastaks [[kindlusvangistus]]se; see otsus muudeti 9-kuuseks [[üksikvangistus]]eks, mille ta kandis ära alates [[7. juuli]]st 1910. aastast [[Krestõ]] vanglas Peterburis. Pärast vabanemist töötas Päts ajalehe [[Tallinna Teataja]] toimetajana ja naasis poliitikasse.