Redaktsioon: 14. juuli 2018, kell 19:59 redigeeri Nublu13 (arutelu \| kaastöö) 1234 muudatust →‎Konstrueerimine ja seeiatootmine ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 28. juuli 2018, kell 13:25 redigeeri eemalda Kuriuss (arutelu \| kaastöö) Usaldatud kasutajad 185 556 muudatust PResümee puudub Märgis: Visuaalmuudatus Uuem muudatus →
26. rida: ==Konstrueerimine ja seeriatootmine== Henschel Flugzeug-Werke AG peakonstruktor F. Nicolaus võttis uue lennuki arendamisel aluseks [[Henschel Hs 122]] luurelennuki. Põhiehituselt oli lennuk oma eellase sarnane – täismetallkonstruktsioon, pealtiivaga, jäiga konstruktsiooniga sabarattaga telikuga. Esimene prototüüp Hs 126 V1 sai jõuallikaks [[Junkers Jumo 210]] vedelikjahutusega lennukimootori ning sooritas esmalennu 1936. aasta sügisel. Kuna selle lennuomadused tellijat ei rahuldanud, siis valmis 1937. aasta kevadel veel kaks prototüüpi V2 ja V3, ~~millede~~mille jõuallikaks oli [[BMW Bramo Fafnir 323]] A-1 9-silindriline õhkjahutusega tähtmootor. Uue mootoriga demonstreeris lennuk väga häid stardiomadusi ning kuna see võis lennata ka väikesel kiirusel, esitas Luftwaffe tellimuse lennuki seeriatootmiseks. [[1937]]. aasta juunis alustas Henschel kümne Hs 126 A-0 eelsarja lennuki ehitamist, mis anti Luftwaffele üle katsetamiseks väeosades. [[1938]]. aasta algusest algas [[BMW 132]]Dc mootoriga Hs 126 A-1 sarilennuki tootmine, mis sama aasta kevadest hakkas Luftwaffe väeosades vanemaid biplaan-luurelennukeid välja vahetama. [[1939]]. aasta suvest jõudis seeriatootmisse Hs 126 B-1, millel oli muutuva sammuga propeller ning veidi võimsam mootor Bramo Fafnir 323А-2 või Q-2 (900 h.-j.). Kuni [[1941]]. aasta sügiseni ehitati kokku 913 lennukit. Neist umbes pooled litsentsi alusel AGO tehases. ==Teenistus== 1938. aasta sügisel relvastati lennukitega Hs 126 esimene Luftwaffe üksus – 35. luurelennugrupp (saksa keeles ''Aufklärungsgruppe 35''). 1939. aasta septembriks oli Hs 126 kõigis lennuüksustes vanemad [[Heinkel He 45]] ja [[Heinkel He 46 \| He 46]] luurelennukid välja vahetanud. Sõja alguses lendasid luurelennukeil Hs 126 luurelennugrupid 10, 11, 12, 13, 14, 21, 23, 31, 32 ja 41. Õhulahinguis vastase hävituslennukitega jäi see aeglasevõitu ning nõrga kaitserelvastusega lennuk enamasti kaotajaks pooleks, seetõttu hakkasid luureüksustes seda välja vahetama [[Focke-Wulf FW 189]] luurelennukid ning sidelennukina [[Fieseler Fi 156]]. 1942. aastast hakati säilinud lennukeid koondama õppe- ja purilennukite puksiirüksustesse, 1942. aasta lõpust ka öiste pommituslennukite gruppidesse. Kuus Hs 126 luurelennukit teenisid Hispaania kodusõja ajal Legion Condor koosseisus 88. luurelennueskadrillis (saksa keeles ''Aufklärungsstaffel 88''), neist üks kaotati, ülejäänud jäid peale kodusõja lõppu Hispaaniasse. 45. rida: Lennukid anti [[2. Lennuväedivisjon]]i koosseisu ning enne [[Nõukogude okupatsioon Eestis (1940–1941)\|Nõukogude okupatsiooni Eestis]] jõuti neil teha vaid mõned lennud. Kuna ka tellitud relvad ja mitmesugune muu varustus jäi kätte saamata, siis tuli lennukite lahingukõlblikuks saamiseks kasutada olemasolevat vanemat relvastust ja seadmeid. Eesti [[anneksioon\|annekteerimisel]] [[Nõukogude Liit\|Nõukogude Liitu]] anti lennukid üle [[22. territoriaalne laskurkorpus\|22. territoriaalse laskurkorpuse]] üksikule eskadrillile, mis baseerus Jägala lennuväljal. 1941. aasta suvel hävitasid taganevad [[Punaarmee]] üksused sealsed lennukid. Ühel eskadrilli Hs 126 lennukil olevat 71. hävituslennuväe polgu komandör major A. Koronets sooritanud ka mõned luurelennud. 1944. aasta alguses anti kaks Henschel Hs 126 luurelennukit eestlastega mehitatud mereluureüksusele 1./127 (saksa keeles ''Seeaufklärungsstaffel 1./127''), ~~milledel~~millel sooritati luurelende Eesti ranniku kohal võimalike vastase dessantide avastamiseks. ==Kirjandus==

Henschel Hs 126: erinevus redaktsioonide vahel