Kõlar: erinevus redaktsioonide vahel

Helilaine teekonda saab pikendada ja sellega madalate helide esitust parandada, kui kinnitada valjuhääldi suurele plaadile, nn kõlalauale, või tagant lahtisesse kasti. Kuid piisavalt heade tulemuste saamiseks kujuneksid niisuguse tarindi mõõtmed kohatult suureks, sest kõlalaua või kasti mõõtmed peaksid olema suuremad kui soovitava madalate sageduste piirsageduse poollaine pikkus (näiteks 100 Hz jaoks 1,5 m, kasti korral vähem, sest sügavusmõõt omab ka mõju, olles nagu tagasipööratud kõlalaua osa). Kui kasutatava valjuhääldi omaresonantsi sagedus on soovitavast alumisest sageduspiirist oluliselt madalam, siis on sellise akustilise süsteemi sagedus-, ja vastavalt ka siirde- ja impulsskarakteristikud esimest järku, mistõttu selline süsteem annab eksponentsiaalselt (mitte aga võnkuvalt ehk resoneerivalt) sumbuva impulssreaktsiooni. Sellise akustilise süsteemi kasutegur on suhteliselt suur ja helikõla loomulik.

 

 

Suuruse järgi võib eristada võrdlemisi väikseid riiulikõlareid ja suuremaid põrandakõlareid. Viimasted on üldiselt ka suurusjärgu võrra suurema võimsusega ja tunduvalt madalama alumise piirsagedusega. Ka kasuteguri poolest võivad nad olla paremad kui väikesed riiulikõlarid, milles alumist sageduspiiri on kasuteguri arvel püütud võimalikult madalaks saada, kuid üldiselt ei ole nendelt põhjust oodata alumist sageduspiiri alla 80–100 hertsi.<br>

 

Kõlaritootjate andmeil vajavad kõlarid parameetrite stabiliseerimiseks teatud sissemängimisaega – paarist päevast kuni nädalani. Siis keskmisel signaalitugevusel koormamisel väheneb võnkesüsteemi jäikus ja selle ühe tulemusena alaneb madalsageduselemendi resonantsisagedus.

 

== Vaata ka ==

* [[Kodukino]]

 

{{viited}}