Redaktsioon: 1. november 2017, kell 09:23 redigeeri Andres (arutelu \| kaastöö) Bürokraadid, Liidese administraatorid, Administraatorid 414 347 muudatust →‎Vaata ka ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 23. juuli 2018, kell 23:55 redigeeri eemalda Kuriuss (arutelu \| kaastöö) Usaldatud kasutajad 185 808 muudatust PResümee puudub Märgis: Visuaalmuudatus Uuem muudatus →
2. rida: '''Õiglus''' on sotsiaalne vahekord, mida peetakse õigeks. Küsimus õiglusest kerkib kahtlemata mitmetes valdkondades -– [[eetika]]s, [[poliitika]]s, [[positiivne õigus\|õigus]]es ning ka igapäevaelus. Ent igaühes neist otsitakse vastust pisut erinevast vaatenurgast. Nii uurib [[eetika]], millistest [[printsiip]]idest peab oma käitumises ja otsustes lähtuma [[üksikisik]]; [[poliitika]] -– millistest printsiipidest tuleb lähtuda riigielu korraldamisel; argitasand aga -– kuidas leida õiglane lahendus mõnes konkreetses situatsioonis. 2500 aastat tagasi esitas [[Sokrates]] [[Platon]]i teoses "[[Platoni Riik\|Riik]]" küsimuse "mis on õiglus?" ning täna kõlab see just niisama aktuaalselt. Antiigist pärit klassikaline lähenemine seostab õiglust inimese õiguste ja kohustustega. Sealt ka nõue ''suum cuiqe'' -– '''õiglaselt toimima''' tähendab anda igale inimesele "oma" ehk millele tal õigus. Sel ajal ei seostatud õiglust inimese (või ühiskonna) [[heaolu]]ga. Õiglus kujutas endast eelkõige negatiivset väärtust, mis ei lubanud ligimesele kurja teha s.o. "tema osa" ehk tema sotsiaalsest staatusest tulenevaid õigusi keelata. Selle üle, kas need [[staatus]]ed ja [[õigus]]ed ka ise õiglased on, ei vaieldud aga pea kunagi, see jaotus oli lihtsalt "antud". Õigluse sidusid heaolu mõistega [[utilitaristid]], eriti [[Jeremy Bentham]] (~~1748-1832~~1748–1832), kelle järgi [[moraal]]iväärtustest saabki rääkida üksnes seoses üldise heaoluga. [[Utilitarism]]i puhul on individuaalsed nõuded õiglusele igal juhul allutatud sotsiaalsele [[kasu]]le. Sõna "õiglus" kuulub teatud '''mõistete perekonda''', mille liikmed on omavahel seotud. Kõige sagedamini kasutatakse õiglusega samas kontekstis mõistet "[[võrdsus]]". Ilmselgelt on olukordi, kus õigluse nõue seotakse tõesti võrdsusega -– näiteks "Kõik on seaduse ees võrdsed" (Eesti Vabariigi [[Põhiseadus]] § 12), mille puhul [[ebavõrdsus]] on meelevaldne ja ebaõiglane. Ent tavaliselt ei kõla nad sugugi nii üheselt kokku. Parasjagu drastilise näite on toonud [[William K. $Frankena]]: "Kui valitseja pistab oma alamad katlasse keema ja seejärel hüppab ise järele, saab teda küll süüdistada ebaõigluses, kuid mitte ebavõrdses kohtlemises". '''20. sajandil''' leiti aina enam, et õiglane on pigem see, kui inimesed saavad võimalikult täiuslikult realiseerida just oma isiklikke ja kahtlemata väga erinevaid eelistusi. Kuid laialdast heakskiitu leidis ka näiteks [[skandinaavia]] realistliku koolkonna esindaja [[Alf Rossi]] (~~1899-1979~~1899–1979) väide, et "õiglusele viitamine on sama, mis rusikaga lauale tagumine -– [[emotsionaalne]] väljendus, mis muudab kellegi nõude absoluutseks postulaadiks". Õigusfilosoofias ja poliitilises filosoofias määratletakse pöördemomendina siiski [[1971]]. aastat, mil [[John Rawls]] avaldas oma '''"Õigluse teooria"''' (''A Theory of Justice'') esitades süsteemse õiglusteooria. Nimelt võib tema arvates õigluse jälile jõuda küsides, millised printsiibid valiksid sotsiaalse elu juhtimiseks inimesed täieliku [[erapooletus]]e tingimustes. J. Rawls seadis omale eesmärgiks luua süsteemne alternatiiv [[utilitarism]]ile ja teistele [[teleoloogia\|teleoloogilistele]] [[teooria]]tele, mis allutavad "[[õigsus\|õige]]" (''right'') mõiste "[[hea]]" (''good'') mõistele, kusjuures viimane võrdsustatakse "hea tagajärje põhjusega" (''the cause of a good result''). Seega utilitaristlikust vaatenurgast on mingi tegu õige, kui see aitab kaasa "hea" (näit. õnne) suurendamisele. Rawlsi arvates muudab aga selline käsitlus adekvaatse õigluse teooria võimatuks. 21. rida: [[1974]]. aastal avaldas aga [[Robert Nozick]] oma teoses "Anarhia, riik ja utoopia" nn üli[[liberalistlik]]u õiglusteooria. Nimelt Nozick taaselustas J.Locke'i lähenemise õiglusele ja eelkõige [[omandiõigus]]tele kaude nn. [[loomulike õigus]]te ning kuulutas kõige aluseks ajaloolised õigused omandile. Nozicki järgi on ühiskonnas ülimaks hüveks [[vabadus]], mis väljendub piiramatus omandiõiguses ning õiglase riigi ülesandeks on seda kaitsta. Õigluse printsiibid ühiskonnas ei saa seega lähtuda mingitest vajadustest või ebavõrdsusest. '''1970ndatel''' tõusis õiglusteooriates korraks esile tugev [[egalitarism]]i laine. Ülima sotsiaalse [[väärtus]]ena rõhutati [[võrdsust]] (''egalitaire'') ning kõik ebavõrdsused kuulutati lubamatuks (52, 335-405). Paljuski toetusid autorid -– [[Allen Wood]], G. A. Cohen jt -– [[Karl Marx]]i vaadetele ning nõudsid õigluse nimel eraomandi kaotamist. '''1980ndate algusest''' pärineb aga Rawlsi ja Nozicki kõrval kolmas tähtsam suund -– nn kommuunikeskne õiglusteooria. Selle suuna esindajad -– [[Michael Walzer]], [[Charles Taylor (filosoof)\|Charles Taylor]], [[Michael Sandel]] -– rõhutavad universaalsete õiglusprintsiipide ohtlikkust ning otsivad õigluse alust iga ühiskonna sisemistest väärtustest. Autoriteetidena kasutavad nad seejuures [[Aristoteles]]e ja [[Hegel]]i vaateid õiglusele. '''1980ndate keskpaigast''' saab rääkida ka [[feministlik]]ust lähenemisest õiglusele. Paraku on selle suuna pooldajad -– [[Catherine MacKinnon]], [[Anne Bottomley]] jt -– esialgu tegelenud peamiselt eksisteerivate õigluskontseptsioonide kritiseerimisega nende [[seksistlik]]u sisu pärast. Ent vähemalt siiani pole nad esitanud omapoolset terviklikku õiglusteooriat. Omapärase erandina ilmus [[1986]]. aastal [[David Gauthier]]i [[mänguteooria]]st mõjutatud teos "Kokkuleppeline moraal" (''Morals By Agreement''), mis lähtub [[Thomas Hobbes]]i ühiskondliku lepingu versioonist ning püüab õigustada teooriat õiglusest kui vastastikusest kasust. ==Vaata ka== 34. rida: [[Õiglane hind]] ==~~Välisviited~~Välislingid== * [[Ervin Roos]], [http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=586 Õigluse antinoomia antiikses ühiskonnas] – [[Akadeemia_(ajakiri)\|Akadeemia]] nr. 7, 8 [[1939]] [[Kategooria:Eetika]]

Õiglus: erinevus redaktsioonide vahel