Orgaaniline valgusdiood: erinevus redaktsioonide vahel

P
resümee puudub
Resümee puudub
PResümee puudub
'''Orgaaniline valgusdiood''' ehk '''OLED''' ([[inglise keel |ingl]]es ''organic light-emitting diode'') on [[valgusdiood]], milles [[orgaaniline aine |orgaanilisesorgaanilisest ühendist]] kiht kiirgab valgust [[elektrivool]]u toimel. See orgaanilise [[pooljuht|pooljuhi]] kiht asub kahe elektroodi vahel. Üldjuhul on vähemalt üks elektrood läbipaistev.
 
OLEDeOLED-e kasutatakse pildielementidena – [[piksel |pikslitena]] – teleri, arvuti ja mobiiltelefoni ekraanis. Iga piksel koosneb kolmest komponendist (alampikslist), mis kiirgavad punast, rohelist ja sinist valgust ([[RGB]]).
 
OLEDidOLED-id eraldi valgusallikana mitteorgaaniliste [[LED]]-idega seni ei konkureeri.
 
Kuna OLED-ekraani elemendid kiirgavad ise valgust, siis ei vaja niisugune ekraan taustvalgustust,
nagu see on vajalik LCD-ekraani korral. Sellest tulenevalt paraneb ekraani kontrastsus, sest kui must pildielement saavutatakse LCD-ekraanil vedelkristallelemendi muutmisega võimalikult tumedaks (kuid siiski mitte täielikult läbipaistmatuks), siis OLED-ekraanil saadakse sügav must element piksli toitevoolu väljalülitamisega, ühtlasi väheneb energiakulu.
 
OLED-ekraanides kasutatakse pikslite adresseerimiseks samasugust aktiivmaatriksskeemi kui [[vedelkristallkuvar]]is (vt [[LCD TFT]]). Aktiivmaatriksiga OLED-ekraanis ([[AMOLED]]) vajab iga piksel oma tagapinnal kiletransistori, et selle kaudu muuta vastavalt tüürsignaalidele oma heledust ja säilitada seda järgmise tüürsignaali saabumiseni. <ref name="eng" />
 
Väikestes lihtsates ekraanides – elektroonilistes [[näidik]]utes – kasutatakse passiivmaatrigapassiivmaatriksiga (ilma kiletransistorideta) adresseerimisskeemi ([[PMOLED]]).
 
==Ajalugu==
A. Bernanose ja tema töökaaslased [[Nancy-Université Ülikool]]sis Prantsusmaal avastasid 1950. aastal, et kui panna teatud orgaanilisest materjalist õhukesed kiled kõrge vahelduvpinge alla, siis hakkavad need kihid valgust eraldama. Et agaAga nende materjalide vähene [[elektrijuhtivus]] piiras valguse eraldumise intensiivsust ja seega praktilisi rakendusi, kuni tulid suurema juhtivusega materjalid saadavale tulid.
 
OLED-tehnoloogia lõid esimestena [[1987]]. aastal [[Ching W. Tang]] ja [[Steven Van Slyke]]<ref name="ApplPhy87" /> Eastman Kodak Companys, kasutades n-ö väikesi molekule.
Tüüpiline OLED koosneb elektrit juhtiva orgaanilise materjali kihist, mis paikneb kahe elektroodi ([[anood]] ja [[katood]]) vahel. Kasutatavatel orgaanilistel materjalidel on [[pooljuht|pooljuhi]] omadused (juhtivus [[isolaator]]i ja [[elektrijuht|juhi]] vahepeal. Niisuguste orgaaniliste materjalidena kasutatakse nn väikeseid molekule (väikese [[molekulmass]]iga orgaanilisi molekule) ja [[polümeer]]e.
 
Algselt koosnesid OLED-id ühest [[polümeer]]ikihist. Paljud tänapäevased OLED-idelid on kahekihilinekahekihilise struktuurstruktuuriga, mis koosneb juhtivast ja kiirgavast kihist.
 
Kui OLED pingestada nii, et anood on katoodi suhtes positiivne, siis liiguvad elektronid katoodist läbi poümeerkihi anoodi poole. Seejuures lisatakse elektrone madalaimale vabale orbitaalile katoodi juures ja võetakse ära kõige kõrgemast hõivatud orbitaalilt anoodi juures – viimast protsessi võidakse nimetata ka kui elektron-aukude lisamist kõige kõrgemale hõivatud orbitaalile. Elektrostaatilised jõud tõmbavad elektron-auke ja elektrone üksteise poole ja nad moodustavad [[eksiton]]i. See juhtub kiirgavale kihile lähemal, sellepärast et orgaanilistes pooljuhtides on elektronidest tühjad kohad – augud – üldiselt mobiilsemad kui elektronid. Sellise ergastatud seisundi lagunemisel vabaneb energia koos kiirgusena, mille sagedus on inimsilmale nähtavas vahemikus. Selle kiirguse sagedus sõltub madalaima vaba orbitaali ja kõrgeima hõivatud orbitaali vahelisest energia taseme erinevusest.
 
Tavaliselt kasutatakse anoodi materjalina indiumtinaoksiidi. See on läbipaistev nähtavale valgusele.<ref name="eng" />