Öine vahtkond (maal): erinevus redaktsioonide vahel

See maal tehti Amsterdami laskurite üksusele. Koos teiste grupiportreedega, mille autoriteks olid teiste hulgas Joachim van Standrart, Govaert Flinck ja Bartholomeus van der Helst, pidi see kaunistama Kloveniersdoeleni suurt saali ehk Amsterdami linnavalve peakorterit.

Selline omakaitse moodustati linnakodanike rühmadest, kes kandsid oma relvi ja vormirõivaid. Nad kaitsesid linna võimukandjaid ning võtsid enda peale vahiteenistuse öise korra tagamiseks. Sõja ajal läksid nad vajadusel koguni rindele. Rahuajal korraldasid nad avalikke paraade, kus kandsid oma mundreid ja demonstreerisid relvi. Kodaniku vaatasid neid paraade uhkusega, meenutades hollandlaste vaprust Hispaania sissetungijate vastu võitlemisel. 28 mehest koosnev grupp on marssimas kanali kaldapealsele. Vähemalt 18 mehe isik on teada, tänu nimedele tagaplaanil võlvi kohal oleval kilbile, kuigi see kaunistus lisati pärast Rembrandti surma. Keskel seisab Banning Cocq ise, rõivastatud musta, punane särp ümber, ning annab oma leitnandile Willem van Ruytenburgile korralduse marssimiseks. Ruytenburg on riietatud viiamse moe kohaselt uhkesse elevandiluuvärvi heeroldikuube, millele on tikitud linna vapp. Ta oli maaomaniku poeg, kes elas ühes luksuslikus Amsterdami palees Herengrachtil.

Teised tegelased on intrigeerinud paljusid kunstiajaloolasi. Kõik on aga ühel meelel selles, et Rembrandt maalis nad kõik selleks, et pilt oleks elavam ja et tühja ruumi oleks vähem. Marsiks valmistuvate sõurite vahel sebivad väikesed lapsed ja koer. Üks väikestest tüdrukutest on väga elegantselt riietatud – talle on usaldatud rühma embleemi kandmine.

Rembrandt tahtis teha selle grupiportree mõnevõrra erinevalt traditsioonilisest elutute nägude kooslusest. Hoogastraaten oli juba märkinud, et sellistel grupiportreedel „võid sa kõigil pea maha raiuda ühe hoobiga“. Selles töös on Rembrandt valguse targalt fokuseerinud kõige tähtsamatele tegelastele ning sel moel ruumi elustanud. Igaüks oma midagi erinevat tegemas ja vaatajale on selge, et tegemist pole regulaararmeega, vaid linnakodanikega, kes on endile vabatahtliku kohustuse võtnud. Rembrandt on jäädvustanud hetke, mil Banning Cocq pöördub Ruytenburgi poole ja avab suu korralduse andmiseks.