Redaktsioon: 7. september 2017, kell 23:31 redigeeri Pelmeen10 (arutelu \| kaastöö) Usaldatud kasutajad 41 770 muudatust →‎Saksamaa ja Austria aadel (Adel) ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 17. juuli 2018, kell 08:09 redigeeri eemalda Kuriuss (arutelu \| kaastöö) Usaldatud kasutajad 185 759 muudatust PResümee puudub Märgis: Visuaalmuudatus Uuem muudatus →
121. rida: Nn. "teenijate klassi" bojaaride tiitlid ei olnud pärilikud ja neil ei olnud kindlat maaomandit ning koosnes elukutselistest [[riigiteenistuja]]test, peamiselt sõjaväelastest. Teenistuse eest tasustati neid eraldatud külade ja talupoegadega. Kuid ei üks ega teine saanud nende era- ega [[pärusomand]]iks. Teenistusest lahkudes pidi aadlik talle kasutada antud maad riigile tagastama või tema järglane asuma valitseja sõjateenistusse. Eriliste teenete eest võidi maad anda ka pärusvaldusse ja siis sai sõjaväeteenistujast (''воинник'')ust (''вотчинник'') ''votšina'' ehk [[pärusmõisnik]]. [[Teenisaadlik]]ku ja pärusmõisnikku lahutas niihästi sügav sotsiaalne kui ka psühholoogiline erinevus. Pärusmõisnikule oli sõda —– riigi teenimine lahingus —– erakorraline ja sugugi mitte oodatud sündmus, teenisaadlikule aga igapäevane töö. Bojaarist pärusmõisnik teenis valitsejat ja kiindumusel maasse, Venemaasse oli tema jaoks veel lokaalse patriotismi varjund teenisaadliku [[patriotism]] seevastu oli tihedalt seotud isikliku ustavusega riigivalitsejale ning oli riiklikku laadi. Bojaari silmis oli aadlik [[palgasõdur]], ilma suguvõsata, alamast soost inimene ning ohtlik võistleja koha pärast riigitrooni juures, Aadliku silmis oli bojaar laiskvorst, kes valitseja teenimisest kõrvale hiilib, kes salamahti on alati valmis vandenõuks valitseja vastu. [[17. sajand Venemaal\|17. sajand]]il hakkasid erinevused [[teenismõis]]a ja pärusmõisa vahel kaduma ning pärast tsaar [[Fjodor III]]-a [[1682]]. aasta ukaasi, mis tühistas [[kohajärgus]]e, sai valitsevaks jõuks riigiteenistusele suunatud aadelkond. [[Suurvürst]]ide ja [[vürst]]ide ning aadlike nimede kirjutamisel kasutati nimekuju Vassili Timeofejevitš ("itš") lõpuga (Тимофеевич), lihtrahva kohta kasutati nimekuju Vassili, Timofei poeg (Василий Тимофеев сын). 129. rida: ;Pärusaadel Teenistusastmete tabeli 15. punkti kohaselt moodustasid päritava ehk "põlisaadlike" aadliseisuse: "Sõjaväe auastmetest neile, kes teenivad Ülemohvitseriks ja ei ole Aadlikud; see, kes saab ülalpool nimetatud auastme, on siis Aadlik, samuti tema lapsed, kes sünnivad, kui ta on Ülemohvitser; aga kui tal ei sünni sel ajal lapsi, kuid on varem, ja isa esitab palve, siis tuleb Aadliseisus anda ka neile, kuid ainult ühele pojale, kelle eest isa palub. Teiste auastmete, nii tsiviil- kui õukonna omade puhul aga, kes pole Teenistusastmetes Aadlikud, nende lapsed ei ole Aadlikud." ;Isiklik aadel Isikliku ehk individuaalse aadliseisusse kuulusid XIV-IX klassi tsiviil- ja õukonnateenistusastmed. Hiljem andsid isikliku aadliseisuse ka ordenid (nn [[ristiaadlik]]ud) ja akadeemilised aunimetused.▼ ▲~~Isikliku~~Isiklikku ehk ~~individuaalse~~individuaalsesse aadliseisusse kuulusid ~~XIV-IX~~XIV–IX klassi tsiviil- ja õukonnateenistusastmed. Hiljem andsid isikliku aadliseisuse ka ordenid (nn [[ristiaadlik]]ud) ja akadeemilised aunimetused. 18. sajandil teisel poolel laiendati Vene aadli õigusi ja eesõigusi: [[Peeter III]] ukaasiga 20. veebruarist 1762 ("[[Manifest aadli vabadusest]]") ja [[Katariina II]] ukaas 21. aprillist 1785 ("[[Armukiri suursuguse Venemaa aadli õigustest, vabadustest ja eelistest]]") ([[Armukiri aadlile]]). Kinnitati aadli seisuslikud eesõigused — vabastatus kohustuslikust teenistusest ning ihunuhtlusest, õigus "takistamata sõita võõrastesse kohtadesse" ja "astuda teiste, meiega liidus olevate Euroopa suurriikide teenistusse" — said nende dokumentidega senisest avarama tõlgenduse. Katariina II "Armukirja" 17. punkt ütles: "Kinnitame suursugusele Venemaa aadlile ja tema järeltulijatele igaveseks ajaks priiust ja vabadust", sealjuures tagati aadlikule "Au, elu ja vara" puutumatus. Oma "priiuse ja vabaduse" sai aadel talupoegade seisundi arvel, kes pärast 1760. aasta 13. detsembri ukaasi, mis andis mõisnikele õiguse saata talupoegi Siberisse asumisele, "arvates nad nekrutite hulka") ja 1765. aasta 17. jaanuari ukaasi aga laiendas seda õigust niikaugele, et mõisnikel oli võimalik neile vastumeelseid pärisorje oma äranägemist mööda [[sunnitöö]]le saata, mis tegelikult viis talupojad orjade tasemele.▼ ▲18. sajandil teisel poolel laiendati Vene aadli õigusi ja eesõigusi: [[Peeter III]] ukaasiga 20. veebruarist 1762 ("[[Manifest aadli vabadusest]]") ja [[Katariina II]] ukaas 21. aprillist 1785 ("[[Armukiri suursuguse Venemaa aadli õigustest, vabadustest ja eelistest]]") ([[Armukiri aadlile]]). Kinnitati aadli seisuslikud eesõigused —– vabastatus kohustuslikust teenistusest ning ihunuhtlusest, õigus "takistamata sõita võõrastesse kohtadesse" ja "astuda teiste, meiega liidus olevate Euroopa suurriikide teenistusse" —– said nende dokumentidega senisest avarama tõlgenduse. Katariina II "Armukirja" 17. punkt ütles: "Kinnitame suursugusele Venemaa aadlile ja tema järeltulijatele igaveseks ajaks priiust ja vabadust", sealjuures tagati aadlikule "Au, elu ja vara" puutumatus. Oma "priiuse ja vabaduse" sai aadel talupoegade seisundi arvel, kes pärast 1760. aasta 13. detsembri ukaasi, mis andis mõisnikele õiguse saata talupoegi Siberisse asumisele, "arvates nad nekrutite hulka") ja 1765. aasta 17. jaanuari ukaasi aga laiendas seda õigust niikaugele, et mõisnikel oli võimalik neile vastumeelseid pärisorje oma äranägemist mööda [[sunnitöö]]le saata, mis tegelikult viis talupojad orjade tasemele. [[19. sajand Venemaal\|19. sajandil]] peeti Venemaa aadelkonnas aadlikele kõige kohasemaks teenistusviisiks sõjaväeteenistust. Tsiviilteenistust ei peetud "õilsaks", selles ühiskonnakihis oli alati rohkem segaseisuslasi ja teda oli kombeks sõjaväeteenistust pidavatel aadlikel põlastada. Erandiks oli diplomaatiline teenistus, mida loeti samuti "õilsaks". Alles [[Aleksander I]] ja hiljem [[Nikolai I]] ajal hakkas tsiviilametnik teatud määral pretendeerima ohvitseriga võrdsele ühiskondlikule lugupidamisele, kuid kaua aega kestis olukord, kus valitsus juhul, kui on vaja energilist, tarmukat ja soovitavalt ausat administraatorit, eelistas kaardiväeohvitseri "spetsialistile". 141. rida ⟶ 143. rida: Aastal [[1917]] pärast [[Oktoobrirevolutsioon]]i aadliseisus kaotati, [[Nõukogude võim]]u poolt. Kergus, millega bolševism hävitas Venemaal Peetri-aegsed nn. neli seisust (aadlikud, kaupmehed, väikekodanlased, talupojad), tõestab, et need olid vaid jäljendus ja halduslik praktika, kuid ilma igasuguse sümboolsuseta – viimane ei lase end vägisi lämmatada. Need vastasid välistele auastme ja omandi erinevustele läänegootide ja frankide riigis ning Mükeene ajal (nagu nood kumavad läbi "Iliase" vanimatest osadest). Ehtne venepärane aadel ja preesterkond võivad välja kujuneda alles tulevikus.<ref>Oswald Spengler, Õhtumaa allakäik, II köide, Ilmamaa 2012, lk. 693.</ref> ==Vaata ka==

Aadel: erinevus redaktsioonide vahel