Ernst Jaakson: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
PResümee puudub
9. rida:
1. oktoobrist 1952 nimetas Johannes Kaiv ta asekonsuliks ja 16. juunist 1965 konsuliks. [[1965]]. aastal, kui peakonsul saadiku ülesannetes [[Johannes Kaiv]] suri, sai Jaaksonist tema ametijärglane (kuni 1968. aastani peakonsuli kohustetäitja saadiku ülesannetes) ning seega olulisim vaba Eesti esindaja Läänes. Ta tegeles ka saatkondade tegevuse koordineerimise ja ametkonna täiendamisega. Samuti suudeti tema osalusel algatada mitmeid olulisi väliseesti projekte, sealhulgas ka [[ESTO]]-päevad, mis toimusid esmakordselt [[1972]]. aastal [[Toronto]]s. Jaaksonist kujunes Eesti Vabariigi [[Õiguslik järjepidevus|õigusliku järjepidevuse]] sümbolkuju.
 
Kui Nõukogude Liit hakkasLiidu lagunema,lõpuaastatel kohtus Jaakson mitme toonase Eesti juhiga, ning ehkki ta Eesti Vabariigi legaalse esindajana ei saanud [[Eesti NSV|Nõukogude liiduvabariigi]] esindajatega ametlikku koostööd teha, tegutses ta edukalt koos toonase välisministri [[Lennart Meri]]ga Eesti riikliku iseseisvuse võimalikult kiire taastamise nimel. Mere vahendusel kohtus Jaakson [[Arnold Rüütel|Arnold Rüütliga]] ning leidis ühise keele ka temaga.
 
[[1991]]. aasta lõpus, pärast seda kui [[Eesti Vabariigi Ülemnõukogu|Ülemnõukogu]] võttis [[20. august]]il vastu [[Otsus Eesti riiklikust iseseisvusest|otsuse riikliku iseseisvuse taastamise kohta]], nimetati Ernst Jaakson Eesti Vabariigi esimeseks erakorraliseks ja täievoliliseks suursaadikuks Ameerika Ühendriikides ning alaliseks esindajaks [[ÜRO]] juures. Peagi sai ta USA [[diplomaatiline korpus|diplomaatilise korpuse]] vanemaks. [[1993]]. aastal sai Jaaksonist taas Eesti peakonsul Ameerika Ühendriikides ning ta jätkas diplomaaditööd kuni surmani [[1998]]. aastal. [[1995]]. aastal anti talle [[Riigivapi I klassi teenetemärk]].